DVD-kirjutaja on seade, mida kasutatakse teabe kodeerimiseks või tühjale DVD-le “põletamiseks”. DVD on 12 cm (4.72 tolli) või 8 cm (3.15 tolli) läbimõõduga andmekandja, mis tavaliselt mahutab 4.7 gigabaiti (GB) teavet. Sellest piisab, et mahutada kolm tundi kõrge kvaliteediga filmi, kümme telesaadet, umbes 75 tundi .MP3-faile või umbes 15 tundi madalama kvaliteediga .AVI-vormingus videot. DVD-d peetakse tavapärase CD (kompaktketta) järglaseks ja levinud vormingute hulka kuuluvad DVD-R ja DVD-RW, DVD-plaadi ümberkirjutatav versioon.
DVD-d on tavaliselt üsna odavad ja hulgi ostes maksavad need veelgi vähem. Nende andmekandjate hind on 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses kiiresti langenud ning muutub tootmiskulude vähenedes jätkuvalt taskukohasemaks. Põleti võimaldab sellel andmekandjal muutuda senisest veelgi paindlikumaks.
Algselt pidi akronüüm “DVD” tähistama digitaalset videoplaati, kuid kuna see võib sisaldada mis tahes tüüpi andmeid, mitte ainult videot, nimetavad ettevõtetevahelise DVD-foorumi liikmed seda digitaalseks mitmekülgseks plaadiks. DVD-mängijad muutusid taskukohaseks millalgi 1999. aasta paiku, kuna nende hind langes alla 300 USA dollari (USD). DVD-kirjutaja on alati olnud kallim, kuid selle hind on samuti langenud.
DVD-kirjutaja on suures osas välja tõrjunud oma eelkäija, CD-kirjutaja, eriti kuna hinnad on langenud nii palju, et enamik arvutiomanikke saab neid endale lubada. DVD-sid ja põleteid kasutatakse laialdaselt videoga, mis nõuab teksti- ja muusikafailidega võrreldes salvestusruumi.
Tööstuse jaoks valmistab suurt muret see, et DVD-kirjutajat võidakse laialdaselt kasutada autoriõigustega kaitstud DVD-de piraatmiseks. Tõepoolest, paljud inimesed laadivad nüüd videoid failijagamisprogrammide abil alla ja seejärel kirjutavad need DVD-dele. Enamikul müügilolevatel plaatidel on siiski spetsiaalsed kaitsemeetmed, mis takistavad nende kopeerimist.
DVD-l on orgaanilise värvainega kaetud salvestuskiht. DVD-kirjutuslaser, mille intensiivsus on suurem kui tavaline DVD-lugemislaser, söövib värvainesse mustreid, võimaldades andmeid hiljem lugeda. Ümberkirjutatav DVD kasutab värvaine asemel spetsiaalset metallisulamit. Sulamit saab laseri abil edasi-tagasi lülitada amorfse ja kristallilise faasi vahel, võimaldades DVD-d palju kordi ümber kirjutada. Andmete kvaliteet aga halveneb, kui DVD-d kirjutatakse liiga palju ümber.