Düspraksia on seisund, mis esineb tavaliselt varases lapsepõlves ja mis mõjutab motoorseid oskusi. Mõnikord võib selle põhjuseks olla traumaatiline ajukahjustus, kuid enamikul juhtudel on põhjus teadmata. See mõjutab paljusid arengu ja õppimise aspekte ning imikutel võivad roomamise kõhklused, raskused tasside ja riistade kasutamise õppimisel ning kõndimisviivitused viidata varajastele sümptomitele. Kuna iga laps on ainulaadne, ei pruugita arenguhäireid märgata.
Konkreetset statistikat selle kohta, kui palju inimesi düspraksia mõjutab, on raske leida, kuna haigusseisund on sageli diagnoosimata. Hinnanguliselt on 2–10% elanikkonnast. Mehed moodustavad umbes 70–80% diagnoositud juhtudest.
Lapse vananedes võivad selle seisundi muud aspektid areneda. Lapsed võivad olla ülitundlikud riiete või hammaste või juuste harjamise suhtes. Kirjutamine on väga raske. Eakaaslaste suhted on sageli kidurad obsessiivse või paranoilise käitumise tõttu. Teised lapsed tõstavad koolis sageli esile düspraksilisi lapsi, mis võib viia eluaegse üksinduseni.
Lisaks on düspraksiahaigete jaoks keeruline keskenduda klassiruumis. Kõige märgatavam on kalduvus kohmakusele ja seda seisundit nimetati kunagi “kohmaka lapse sündroomiks”. Õnneks on see termin suures osas ära jäetud, kuna see ainult aitab kaasa sotsiaalsele häbimärgistamisele, millega need lapsed kokku puutuvad.
Kuna see mõjutab nii nende peen- kui ka jämedat motoorseid oskusi, on düspraksilistel lastel raskusi võistlusspordis, rattaga sõitmise õppimises ja tihedates avalikes foorumites, nagu kaubanduskeskused või kooliõued, navigeerimine. See võib mõjutada ka kingade sidumise või hõlpsasti riietumise õppimist. Need oskused, mida selle haigusega lapse jaoks tunduvad nii raske omandada, põhjustavad lapses üha suuremat frustratsiooni. Diagnoosimata lapsed võivad sotsiaalsetes tingimustes käituda ja näidata ebaküpsust.
Selle seisundiga lapsi süüdistatakse sageli selles, et nad ei proovi, kuigi tegelikult püüavad nad sageli väga kõvasti. Tavaliselt on nad üsna intelligentsed ja suudavad täielikult mõista, et vaatamata nende pingutustele ei ole nende töö võrreldav teiste laste tööga. Kehvad organiseerimisoskused, raskused õigekirjaga ja vaevarikas kirjutamine suurendavad lapse frustratsiooni ja võivad põhjustada märkimisväärset depressiooni. Düspraksia on seotud ka ADHD-ga, mis võib suurendada probleeme kodus ja koolis.
Düspraksia täiskasvanutel võib tekitada probleeme igapäevaste tegevuste ja ootustega. Autojuhtimine on sageli keeruline ning koristamine ja toiduvalmistamine, nagu ka kohtumiste meelespidamine, võivad olla nõudlikud. Düspraksilistel täiskasvanutel võib olla ka raskusi oma hääle kõrguse ja artikulatsiooni kontrollimisega ning teised saavad neist kergesti valesti aru. Töökoha säilitamine võib olla üks koormavamaid takistusi ning põhjustada suurt frustratsiooni ja depressiooni.
Düspraksia varajane diagnoosimine on võtmetähtsusega, et aidata nii lastel kui ka täiskasvanutel seda haigusseisundit juhtida. Neuroloogid diagnoosivad seda seisundit, uurides lapse arengut ja kehalist ajalugu ning sooritades õpiteste. Kuna probleem ei tähenda intelligentsuse puudumist, võivad toimetulekuoskuste arendajad olla hilisemas elus väga edukad. Varased sekkumised hõlmavad tegevusteraapiat motoorse koordinatsiooni, kõneteraapia ja võimaluse korral ka mänguteraapia lastele või traditsioonilist teraapiat täiskasvanutele. Düspraksilise lapse kasvatamine nõuab palju kannatlikkust ja mõistmist.
Düspraksilised täiskasvanud, kes mõistavad tööandjaid ja sõpru oma seisundist ja suudavad nendega suhelda, elavad sageli normaalset elu ning neil on produktiivne ja rahuldust pakkuv töö ning suhted. Kui aga täiskasvanuks saamiseni ei diagnoosita, võib sotsiaalne häbimärgistamine ja läbikukkumise tunne vajada ravi enne edu saavutamist. On olemas palju tugirühmi nii täiskasvanutele kui ka lastele, kes aitavad toime tulla.