Düsgraafia on õpiraskus, mis mõjutab peamiselt käsitsi kirjutamise võimet. Sageli avastatakse see varases lapsepõlves esimeste lugemis- ja kirjutamistundide ajal. Düsgraafiaga inimesed kannatavad sageli motoorsete oskuste puudumise all ja võivad samuti osutuda raskeks muude motoorsete ülesannetega. Mõnel täiskasvanud juhtumil on haigusseisundi põhjuseks traumaatilised peavigastused.
Mõned peamised düsgraafia tunnused hõlmavad segadust suur- ja väiketähtede vahel, liiga suurt või kitsast tähtede ja sõnade vahekaugust ning tähtede tagurpidi kirjutamist või sarnase välimusega tähtede, näiteks “b” ja “d” segadust. Selle seisundiga inimestel võib olla suurepärane verbaalne ja lugemisoskus, kuid nad ei suuda sõnu paberile panna ilma tõsise keskendumiseta.
Selle haigusseisundiga lastel ja täiskasvanutel on tavaliselt väga halb õigekiri ja mõnikord ei saa nad kirjavahemärkidest aru. Nende käekiri ulatub tavaliselt halvast loetamatuni ja sageli halveneb, kui neil on kiire või ei keskenduta hoolikalt kirjutamisele. Düsgraafia võib olla äärmiselt masendav, kuna motoorilised probleemid mõjutavad harva intelligentsust või arusaamist.
Düsgraafiaga tegelemiseks nii klassiruumis kui ka väljaspool seda on mitu meetodit. Kuigi selle haigusseisundi all kannatavad inimesed peaksid loetavuse parandamiseks oma oskusi pidevalt harjutama, tuleb selle puude puhul teha teatud mööndusi. Kui olete õpetaja, kellel on düsgraafiline õpilane, kaaluge talle lisaaega kirjalike ülesannete täitmiseks või lubage neil oma vastuseid dikteerida. Mõned selle seisundiga inimesed suudavad trükkida tunduvalt paremini kui käsitsi, seega võiksite lubada õpilastel kasutada arvutit piiratud ajaga kirjalike ülesannete või esseede jaoks.
Düsgraafia võib olla teiste haigusseisundite sümptom ja lapsi, kellel on sümptomid, tuleb jälgida muude probleemide suhtes. Mõnede ekspertide sõnul võib haigusseisund viidata tähelepanupuudulikkuse häirele (ADD) või hüperaktiivsusega seotud puudele. Kuigi düsgraafilistel inimestel on tavaliselt probleeme tähtede või sõnade järjestamisega, võib neil olla ka suurem keskendumisprobleem. Kui lapsel ilmnevad lisaks düsgraafilistele probleemidele ka ADD-le vastavad sümptomid, võiksite pöörduda arsti või terapeudi poole.
Kuna teadus mõistab inimajust rohkem, saab selgeks, et õppimine toimub erinevatel viisidel, mis on iga inimese jaoks ainulaadsed. Massihariduse kahetsusväärne probleem on see, et õpilased peavad koolis edu saavutamiseks järgima teatud õppimistaktikat. Oluline on mõista ja õpetada lapsi teadma, et inimene ei ole “loll” või “aarenenud”, kui tal on õpiraskused. Nad võivad olla sama intelligentsed ja mõistmisvõimelised kui iga teine inimene; kuid peavad leidma oma viisi oma mõtete edastamiseks.