Dunlin on keskmise suurusega kahlaja lindude sugukonnast, mida tuntakse Erolia või Calidris alpina nime all. See on kuldnoka suurune ja seda tunneb ära musta laiguga selle alaküljel ja õhukeste mustade jalgade järgi. Sellel linnul on ka ainulaadne kitsas tume nokk, mis kõverdub tipust allapoole. Selle keha on soojematel kuudel punakate või pruunide laikudega täpiline, kuid talvel muutub see halliks.
Seda tüüpi linde, mida mõnikord nimetatakse stintideks, on levinud Põhja-Ameerikas, Aasias, Euroopas ja Aafrikas ning neid leidub kogu maailmas. Nad on rändava iseloomuga, jättes oma suvekodud väga hilja sügisel talveks soojemasse lõunapoolsesse kliimasse. Dunlinid reisivad suurtes parvedes, mis pakuvad huvi linnuvaatlejatele, kes naudivad nende lindude jalutusi, kui nad pöörduvad ja hüppavad üheskoos. Neid manöövreid kasutatakse sageli mutripistrikute ja merlinide segadusse ajamiseks ja peletamiseks, kes röövivad dunlineid.
Dunlins otsib randadelt ja rannajoontelt putukaid ja vastseid, mida süüa, ning toituvad ka veeloomadest, nagu molluskid ja koorikloomad. Nad söövad ka erinevat tüüpi seemneid ja lehti, kuid need ei kuulu nende igapäevasesse dieeti. Nad võivad tunduda koomilised, kui nad üles-alla hüplevad ning toitu otsides oma arveid liiva ja muda kaevavad.
Pesitsusalale ilmub esimesena isaslind, kes meelitab emaslindu mitme pesa algusega. Need on ehitatud maapinnale, niiske tundra varjatud aladele, pajulehtedest ja rohust. Emane valib ühe pesa, mille nad koos ehitamise lõpetavad, ja muneb kaks kuni kuus muna. Isane aitab mune haududa kolm nädalat, mis kulub nende koorumiseks.
Beebid lahkuvad pesast, kui nad on vaid mõnenädalased, et ise toitu otsida. Emane hülgab koorunud pojad kahe-kolme päeva pärast, jättes isasele toitu ja kaitset pakkuma kuni poegade pesast lahkumiseni. Kui pojad on lahkunud, hülgab isane ka pesa, kuid tavaliselt naasevad tiivad aasta-aastalt samale alale uusi pesasid tegema.
Kuigi need linnud on kogu maailmas äärmiselt levinud, näib nende arv mõnes piirkonnas vähenevat. Arvatakse, et selle põhjuseks on pigem teatud elupaikade hävimine kui linnustiku vähenemine. Kuna need alad arenevad, on tiiblased ja teised tihased sunnitud leidma uusi pesapaiku, toitumisalasid ja talvekodusid. Naftareostus, reostus ning orkaanide ja muude tõsiste tormide kahjustused avaldavad Dunlini elanikkonnale negatiivset mõju.