Dünaamiline lõhe valmistab suurt muret pankadele, kes peavad tegelema jätkuvate laenukohustuste ning klientide pidevate välja- ja sissemaksetega. Lõhe on ruum varade ja kohustuste vahel, mis pangal igal ajahetkel on. See lõhe on alati laienemise ja kahanemise protsessis, mistõttu dünaamilise lõhe analüüsis võetakse arvesse lõhe kõikuvat olemust. Kuna pangad on nii klientidele pakutavate kui ka teistele finantsasutustele võlgu olevate laenudega väga seotud, on intressimääraga kokkupuute juhtimine selle protsessi teine oluline osa.
Finantsasutused, nagu pangad, on enamiku majanduste keskmes, kuna nad vastutavad suurte rahasummade tehingute eest erinevate üksuste, nagu teised pangad, ettevõtted ja kodanikud, vahel. Pangad on ka ise ettevõtted ja on sellistena huvitatud kasumi teenimisest. Kuna neil lasub topeltvastutus – avalikkuse eest hoolitsemine ja omanduses kasumi saamine, peavad pangad tagama, et nende kapitalireserve hallatakse hästi. Üks võimalus seda teha on dünaamilise lõhe analüüsi protsess.
Erinevalt staatilisest lõheanalüüsist, mis käsitleb varade ja kohustuste erinevust ühel ajahetkel, püüab dünaamiline lõhe analüüs mõõta lõhet aja möödudes ja panga finantskohustuste muutudes. See on vajalik selleks, et tagada varade ja kohustuste tasakaal. See on keeruline protsess panga jaoks, mis teeb suure hulga tehinguid mitme juriidilise isikuga.
Dünaamilise lõhe analüüsi teostamine nõuab kõigi finantseerimisasutusest tulevate ja sealt väljuvate laenude jälgimist. Nende laenudega võivad kaasneda erinevad intressimäärad. Näiteks teisest pangast laenatud laenu intressimäär võib oluliselt erineda väikeettevõtte omaniku pangale võlgnetavast intressist. Kuna erinevaid laene avatakse ja teisi suletakse, on nende intressimäärade järgimine varade ja kohustuste korrashoidmiseks ülioluline.
Teine oluline osa dünaamilise lõhe juhtimisest on klientide väljamaksete ootus. Need väljavõtmised võivad märkimisväärselt mõjutada panga kapitalireservide suurust igal ajahetkel. Kuigi erinevatelt klientidelt väljamaksete ajastust on võimatu hinnata, peaksid pangad olema valmis taluma nende väljamaksete maksimaalset mõju tulevikus. Otsustamine, kuidas neid väljamakseid uute hoiustega tasakaalustada, on puudujäägi haldamise protsessi oluline osa.