Dramaatiline struktuur on termin, mis kirjeldab loo kulgu reguleerivaid reegleid, mis on mõeldud peamiselt selleks, et lugusid vaatajaskonna jaoks dramaatiliselt rahuldavamad tunduksid. Dramaatilisele struktuurile on mitu lähenemisviisi ning need võivad keerukuse ja populaarsuse poolest palju erineda. Enamik lähenemisviise on üldiselt keskendunud parimatele viisidele, kuidas esmalt köita publiku tähelepanu, hoida nende huvi pärast kaasamist ja seejärel saata nad mingisuguse rahuldava järeldusega. Sõna “dramaatiline” võib mõnikord viidata sellele, et see termin kehtiks ainult dramaatiliste meediumite jaoks mõeldud lugude kohta, nagu näidendid ja filmid, kuid tegelikult kasutatakse seda terminit väga sageli ka romaanide või novellide struktureerimise kirjeldamiseks ja sageli samad lähenemised loo struktuurile võivad muutuda peaaegu igale meediumile.
Üks levinumaid ja universaalsemaid lähenemisi dramaatilisele ülesehitusele on “kolmevaatuseline struktuur”, mis üldiselt jagab loo kolmeks eraldi osaks, mis sobib ideaalselt paljude näidendite aktistruktuuriks. Sellel lähenemisviisil on kaks erinevat esmast versiooni. Ühes versioonis on loo haripunkt teises vaatuses ja lõppvaatus hõlmab lihtsalt loo lõpuhetki pärast põhitegevuse tegemist. Teise versiooni puhul sisaldaks kolmas vaatus loo haripunkti, mis muudaks selle pikemaks ja olulisemaks.
Mõlemal juhul hõlmab kolme vaatuse ülesehitus viit eraldi sammu loo üldise jutustamise suunas. Esiteks on ekspositsioon, kus kirjanik tutvustab publikule loo võtmefiguure ja paneb paika lähteolukorra, mis viib nad loo liha. Sellele järgneb tõusev tegevus, kus kangelased puutuvad esmalt kokku erinevate takistustega, haripunkt, kus kangelased lõpuks mingisuguse pöördepunktini jõuavad, ja langev tegevus, kus kangelased teevad oma eesmärkide saavutamiseks vajalikke toiminguid. Asjad lõppevad kolmevaatuselise ülesehituse viimase faasiga, mida tavaliselt nimetatakse resolutsiooniks või lõpptulemuseks, kus kirjanikud sulgevad üldiselt loo lõimed nii täpselt kui võimalik.
Kolmevaatuseline struktuur on üsna lihtsustatud ja võib potentsiaalselt kehtida paljude erinevate lugude puhul, kuid mõnikord ei anna kolme vaatuse ülesehituse põhikontseptsioon mõne kirjaniku jaoks piisavalt konkreetseid juhiseid. Selle tulemusena on dramaatilisele ülesehitusele palju teisi lähenemisviise, mis on sageli üles ehitatud kolmevaatuselise struktuuri põhijoonte järgi, kuid annavad konkreetsemaid nõuandeid, kuidas lool areneda lasta. See hõlmaks selliseid asju nagu Dramatica süsteem, mis sageli kaasab arvutitarkvara lugude arendusprotsessi, ja süsteem, mida kirjeldatakse Christopher Vogleri raamatus “Kirjaniku teekond”, mis tugineb mütoloog Joseph Smithilt laenatud ideedele müütide loo struktuuri kohta. ja legende üle maailma.