Keegi, kelle kohta öeldakse, et ta on töötu, on töötu ja seetõttu on tal õigus teatud hüvitistele. See mõiste pärineb Ühendkuningriigist, kus seda kasutatakse sageli konkreetselt tööotsijatoetuse (Jobseeker’s Allowance) viitamiseks, mis on sotsiaalhoolekande vorm, mida pakutakse tööd otsivatele töötutele. See võib viidata ka üldisemalt heategevusele ja valitsuse rahastatavatele hoolekandeprogrammidele; enamikul rahvastel on mingis vormis dole, soovist tagada, et elanikkond jääks mõistlikult terveks ja õnnelikuks.
See termin sai alguse Esimesest maailmasõjast, kusjuures esimene kirjalik näide “dolest” ilmus 1919. aastal. See termin viitab ideele jagada heategevust toidu, tekkide, tarvikute ja loomulikult raha näol. Dole’i rahastatakse erinevate allikate kaudu, olenevalt heategevuse allikast. Heategevusorganisatsioonid toetuvad näiteks avalikkuse rahastamisele ja erinevatele toetustele, samas kui valitsus kasutab oma heaoluprogrammide rahastamiseks üldiselt makse ja muid valitsuse tulusid, jagades vahendeid elukalliduse ja olukorra alusel.
Suhtumine dole’i on erinev. Mõnedes piirkondades suhtutakse valitsuse rahalistest vahenditest elavatesse inimestesse negatiivselt, isegi kui nad on sunnitud vaid lühikeseks ajaks abiraha kasutama. Teistel juhtudel mõistavad inimesed, et mõnikord on asjaolud väljaspool individuaalset kontrolli, sundides inimesi mõnes olukorras lootma valitsuse abile. Näiteks võivad inimesed ettevõtte pankroti või ettevõtte järsu ümberkorraldamise tõttu üsna ootamatult töö kaotada ning uue töö leidmine võib võtta aega, eriti masenduses majanduses.
Dole’i saamiseks peavad inimesed üldiselt näitama, et nad on tõeliselt töötud, ja paljudes valdkondades võidakse neilt nõuda aktiivset pingutust uue töö otsimisel. On tavaline, et valitsuse hüvitisi ei anta inimestele, kes on vallandatud hooletuse või halva töötulemuste tõttu, kusjuures hüvitisi reserveeritakse inimestele, kes on jäänud töötuks ilma nende endi süül.
Kui keegi on abiellunud, võib olla lihtsam saada õigust saada muid hüvesid, nagu toidutalongid, lapsehooldusabi ja nii edasi. Maailma piirkondades, kus puudub universaalne tervishoid, võivad abivajajatele mõeldud valitsuse rahastatud tervishoiuprogrammid olla avatud raskustes olevatele inimestele, kusjuures sotsiaaltöötajad nõustavad inimesi hüvitiste kohta, mida nad saavad ja peaksid taotlema.