Ditransitiivne verb on verbi tüüp, mis nõuab lauses nii otsest objekti kui ka kaudset objekti, et lause tähendus oleks täielik. Seda tüüpi verbe kasutatakse tavaliselt siis, kui midagi antakse või vahetatakse kahe või enama osapoole vahel, kuna miski on otsene objekt ja vastuvõtja on kaudne objekt. Ditransitiivse verbi näide on “andma” lauses “Mees andis kassile kala”. See on vastupidine monostransitiivsetele verbidele, mis nõuavad ainult otsest objekti, ja intransitiivsetele verbidele, mis ei nõua ühtegi objekti.
Tegusõnade ja objektidega suhtlemise viisi nimetatakse verbi “valentsiks”, mis näitab, kui palju objekte on vaja, et tegusõna kasutamine oleks mõttekas. Ühe valents viitab intransitiivsele verbile, mis on tegusõna, mis ei nõua mingit objekti. Lauses “Kass magas” toimib tegusõna “magas” intransitiivse verbina, kuna seal on ainult subjekt “kass” ja predikaat või tegusõna “magas”. Kuigi kass võis millegi peal magada, pole see lause täielikuks tähenduseks vajalik.
See on vastupidine monotransitiivsele verbile, mille valents on kaks ja mis tähistab verbi, mis nõuab otsest objekti. Lauses “ostsin koti” on tegusõna “osta” monotransitiivne, kuna see nõuab otsest ostetud objekti. “Mina” on lause subjekt ja “ostsin” on tegusõna, samas kui “kott” toimib otsese objektina, mis näitab objekti, millel subjekt verbi toimingu tegi.
Ditransitiivne verb, mille valents on kolm, on verb, mis nõuab nii otsest kui ka kaudset objekti, et lause oleks täielik ja mõttekas. Ditransitiivse verbi näide on sõna “anna” sellises lauses nagu “Mees andis kassile kala”. Selles lauses on “mees” nüüd lause subjekt ja “andis” on ditransitiivne tegusõna. Otsene objekt lauses on endiselt “kala”, kuna see on antud asi, ja nüüd on “kassist” saanud kaudne objekt, mis võtab vastu lause tegevuse.
Mõnedel tegusõnadel võib olla erinev valents ja need võivad toimida intransitiivse, monotransitiivse või ditransitiivse verbina, sõltuvalt selle kasutamisest konkreetses lauses. Tegusõna „andis“ võib kasutada teoreetilises või filosoofilises tähenduses, näiteks „Ta andis“, et osutada üldisele andmise ideele; võib nõuda ainult otsest objekti lauses nagu “Ta andis kõik, mis suutis”; või muutuda ditransitiivseks tegusõnaks avalduses nagu “Ta andis mehele mütsi”. Samuti on mõned umbisikulised verbid, mille valents võib olla null ja mis ei nõua subjekti ega objekte, näiteks ilmastikuolud, näiteks “Sadas”.