Diskursus on üldiselt mis tahes suuline suhtlusvorm, olgu öeldud või kirjalik. Diskursuse roll keeleteaduses on pakkuda tekstikogumit erinevat tüüpi analüüside jaoks. Need võivad hõlmata grammatika, sotsiolingvistika, psühholingvistika ja diskursuseanalüüsi uuringuid.
Korpuslingvistika on valdkond, kus diskursust keeleteaduses kõige sagedamini kasutatakse. Sõna korpus tähendab “keha”, seega on keeleline korpus reaalses maailmas esinev teksti- või kõnekogum. Kui palju keeleteaduslikke uuringuid saab teha lingvistilise uurimistöö eesmärgil loodud tekstide kohta, näiteks enamiku arvutiga loodud keelega seotud uurimuste kohta, siis korpuslingvistika tugineb eranditult looduslikult esinevale keelele. Erinevat tüüpi diskursused võivad anda keele seda tüüpi uuringutele, mille eesmärk võib olla näiteks analüüsida keeleõppijate kompetentsi taset.
Teadlased võivad kasutada diskursust sotsioloogia ja psühholoogiaga seotud lingvistikauuringutes. Näiteks näitavad sotsiolingvistilised uuringud, et naised kasutavad keskmiselt rohkem asesõnu kui mehed. Asesõnakasutust saab kasutada ka inimese isiksuse ja emotsionaalse tervise ennustajana. Inimesed, kes on emotsionaalselt terved, kipuvad näiteks kasutama mitmuse asesõnu, nagu “meie” või “nende”, palju sagedamini kui ainsuse asesõnu, nagu “mina” või “mina”. Nendele järeldustele jõuti diskursuse näidiseid uurides.
Prantsuse filosoof Michel Foucault kasutas terminit “diskursus”, et viidata suhtlussuhetele reaalsetes võimustruktuurides. Foucault oli pigem sotsiaalteoreetik kui keeleteadlane; sellegipoolest on tema teooriad pragmaatika või keele tähenduse edasiandmise kohta avaldanud märkimisväärset mõju sellele, kuidas paljud akadeemikud diskursusesse suhtuvad. Nagu Foucault seda terminit kasutab, on diskursuse roll lingvistikas väidete tegeliku tähenduse kindlakstegemine. Ta väitis, et diskursus lukustab inimesed teatud mõtte- ja tegevusviisidesse.
Foucault’ jälgedes on mitmed teised distsipliinid uurinud nii keeleteaduse kui ka muude valdkondade diskursust. Feministlikud teoreetikud võivad näiteks analüüsida seost sooliste suhete ja inimeste soost rääkimise vahel. Seda tüüpi analüüsis ei kasutata üldiselt peavoolu lingvistikas kasutatavaid kõrgelt struktureeritud teaduslikke uurimismeetodeid, kuid võib kasutada lingvistilise uurimistöö järeldusi teiste tekstide, sealhulgas kirjanduse analüüsimisel.