Diskursuse eetikal on kaks peamist eesmärki: leida arutelu kaudu eetilisi tõdesid ja seada paika diskursuse eetika. Diskursuse eetikal on neli juhtivat põhimõtet, sealhulgas siirus, avatus, austus ja õiglane eneseanalüüs. Seda silmas pidades ütles Jurgen Habermas, üks kaasaegse diskursuse eetika alusepanijatest, et “parem argument on ülekaalus”. Tema ja kaasmõtlejate ideid on aga kritiseeritud liiga utoopilisuse ja eelarvamuste eiramise pärast.
Distsipliin, mida nimetatakse ka argumentatsioonieetikaks, on üles ehitatud Habermasi ja kaas-saksa filosoofi Karl-Otto Apeli ideedele. Mõlemad rajasid oma teosed nii Immanuel Kanti moraaliteooriale kui ka Georg Wilhelm Friedrich Hegeli Kanti kriitikale. Filosoofid nagu Hans-Hermann Hopp, Stephan Kinsella, Frank van Dun ja Roger Pilon on aidanud välja töötada libertaarseid diskursuse eetika teooriaid.
Teatud eeldused on diskursuse eetika aluseks ja aitavad suunata, kuidas selliseid arutelusid läbi viia. Tuginedes Kanti moraaliteooriale, peaks arutelu olema avatud igale inimesele, kes on võimeline rääkima ja kus väljendi tähendus on kõigile osalejatele vastastikku arusaadav. Lisaks ei tohiks keegi ühtegi argumenti vahele jätta ja kõigi osalejate lõppeesmärk on leida parim argument. Need Habermasi ja Kanti sätestatud põhimõtted viisid diskursuse eetika kolme idee väljatöötamiseni: kognitivism, õiglus vs hüve ja universaliseerimine.
Kognitivism on usk, et loogikat saab rakendada eetilistes küsimustes. See tähendab, et moraaliprobleemi ei pea lahendama seoses usuõpetuste või kõhutundega. Selle asemel võib ratsionaalne mõtlemine loogiliste protsesside kaudu otsustada erapooletu ja põhjendatud tõe üle.
Õiglus versus hüve on võrdsustatud elava maailma ja kujuteldava maailmaga; see tähendab, et õiglus on tõeline maailm ja hea on kujutletav. Väidetakse, et moraal on mõistuse ja unenäomaailma vili ning moraal on seetõttu aktsepteeritud tavade õigustus. Õiglus seevastu sünnib erapooletuse rakendamisel.
Universaliseerimisel mängib rolli ka erapooletus. Selle idee kohaselt on kõigil eetilises dilemmas osalejatel moraalne või universaalne kohustus säilitada eeldustes sätestatud juhtpõhimõtted. Habermas usub, et täieliku erapooletuse kõrvalmõjud – emotsionaalsed reaktsioonid otsustele, mis lähevad vastuollu valitseva moraaliga – on eelistatavamad alternatiividele. Alternatiiviks on umbusaldus ja eelarvamus. Nendest põhimõtetest kinni pidades saavad osalejad ja institutsioonid rakendada ranget enesekontrolli ning olla ka sunnitud.
Üksikisiku sundivabadus on libertaarse diskursuse eetika aluspõhimõte. Libertarism väidab, et võrdsed õigused ja mittekallaletung on tõelise diskursuse saavutamise võtmeks. Seetõttu usuvad libertaarid, et kõik inimesed peaksid olema vabad igasugusest sundimisest ja et ükski agressor ei suuda karistusele moraalselt vastu seista.
Diskursuse eetikale on langenud hulk kriitikat. Esiteks on seda süüdistatud liiga utoopilises ja seetõttu liiga ebapraktilises. Veelgi enam, Hegel usub, et hoolimata püüdlustest diskursuses eetikat ajaloost ja kultuurist eemale viia, on see siiski seotud. Seda on süüdistatud ka rassi, soo ja seksuaalsusega seotud probleemide ignoreerimises, kuid see on loogiline, sest kui diskursus peaks olema täiesti utoopiline ja vaba, siis ei tohiks sellised asjad üldse olla, sest kõik osalejad on 100 protsenti võrdsed.