Diskursus kolonialismi teemal on Martinika poliitiku ja kirjaniku Aimé Césaire’i essee, mis avaldati esmakordselt 1950. aastal. Césaire oli tuntud oma rõhuasetuse poolest “negriitudele” ehk mustanahaliste ühisele identiteedile. Essees süüdistab Césaire Euroopa kolonialiste koloniseeritud rahvaste rõhumises loomupärase rassismi ja klassismi kaudu.
Césaire väitis kolonialismi diskursuses, et vastupidiselt sellele, mida mõned arvasid, ei olnud kolonialism olnud ega ole kunagi olnud heatahtlik liikumine, mille eesmärk oli koloniseeritud inimeste elu parandamine. Ta ütles, et selle asemel olid kolonistide motiivid täielikult enesekesksed – rikkuse ja au kogumine endale ja oma riikidele. Ta ütles, et sellised motiivid nagu “tsivilisatsiooni” toomine mitte-Euroopa maailma leiutati hiljem, et õigustada endiste ja kaasaegsete kolonisaatorite toime pandud julmusi.
Diskursus kolonialismi teemal tsiteerib kolonialismi toetajate mitmeid kirjutisi, milles valgeid rasse kujutatakse oma olemuselt intelligentsemate, tsiviliseeritud juhtidena kui teiste rasside omad. Césaire kritiseerib “humanistlikke” lähenemisi kolonialismile, öeldes, et sellised lähenemisviisid eitavad jätkuvalt koloniseeritud rahvaste inimlikkust. Marksistlikule teooriale tuginedes kritiseeris Césaire veelgi kodanlikku kapitalistlikku Euroopa kultuuri ja ütles, et kapitalism laguneb alati natsismiks.
Césaire väitis, et Kariibi mere, Aafrika, Aasia ja teiste piirkondade ühiskonnad enne kolonialismi olid kogukondlikumad ja egalitaarsemad kui need, mis neid asendasid. Ta ütles, et nii kolooniatel kui ka endistel kolooniatel on võimalik neile tehtud pahedest kaugemale minna ja luua uusi klassideta ühiskondi, mis üksteisega positiivselt suhtlevad. Lisaks hoiatas ta uskumast, et Ameerika domineerimine oleks parem kui Euroopa koloniseerimine.
Oma sageli karmi tooni ja radikaalsete avalduste tõttu on kolonialismi käsitlevat diskursust sageli nimetatud kolonialismivastaseks sõjadeklaratsiooniks. Aastakümnetel pärast kolonialismi diskursuse avaldamist saavutasid paljud Aafrika ja Aasia kolooniad Euroopast sõltumatuse. Césaire’i kodumaa Martinique oli aga 2011. aasta seisuga endiselt Prantsusmaa ülemeredepartemang. Kuigi martiiklaslasi peetakse Prantsuse täisõiguslikeks kodanikeks ja nad on parlamendis esindatud, on mõned siiski vastu sellele, mida peetakse võõrvõimuks.
Césaire’i jälgedes jätkavad paljud poliitikud ja teoreetikud endiste kolooniate olukorra hindamist marksismi raames. Mõned, näiteks Kwame Nkrumah Ghanast, väidavad, et Euroopa riigid domineerivad praegu vanade poliitiliste koloniaalstruktuuride asemel “neokolonialismi” kaudu ülejäänud maailmas. Neokolonialismi määratletakse kui teiste riikide ekspluateerimise praktikat majanduslike vahenditega.