Diglossia viitab olukorrale, kus ühe kogukonna liikmed räägivad kahte erinevat keelt. See kehtib ka olukorra kohta, kus kogukonna liikmed räägivad erinevat dialekti või sama keele tuletist. Diglossia rakendamine selliste kogukondade puhul seisneb selles, et üks keel on ametlik või tunnustatud, teine aga mitte. Kuigi teine keel pole ametlik, räägivad seda lisaks ametlikule keelele ka mõned kogukonna liikmed.
Ametlikku keelt nimetatakse “kõrgeks” keeleks, teist aga “madalaks” keeleks. Madal keel on levinud keel, mida kogukonna liikmed räägivad väga erinevates olukordades. Kogukonnad kasutavad kõrget keelt ametlikel ametikohtadel, nagu kirjutamine, õpetamine ja kõnelemine ametlikel või ametlikel ülesannetel. Mõned levinud näited diglossia kasutamisest on selliste riikide endistes kolooniates nagu Suurbritannia ja Prantsusmaa. India on endine Suurbritannia koloonia, kus on näha diglossia põhimõtet. Selles riigis on kaks ametlikku keelt. Hindi on tuntud kui põhikeel, samas kui inglise keel on teisene keel.
Teises Briti koloonias on sama lugu. Ametlik keel on inglise keel, mis on ka kõrgeim keel. Riigis on palju keeli ja murdeid, nii et madal keel sõltub kogukonnast. Üks keeltest on joruba keel. Joruba keelt kõneleva kogukonna liikmete jaoks on põhikeel inglise keel, joruba keel aga keel, mida nad kasutavad peamiselt muu igapäevaste vestluste ajal üksteisega suhtlemiseks. Lapsi õpetatakse inglise keeles, kuna nad õpivad selles keeles lugema ja kirjutama.
Teist näidet diglossiast võib näha immigrantidega riikides, nagu Ameerika Ühendriigid. Kõrge keel on inglise keel, samas kui madal keel võib olla erinevate immigrantide emakeel. Näiteks võib Hispaania immigrant rääkida inglise keelt tööl, kirjutades või teiste hispaania keelt mitterääkivate inimestega suheldes. Sama immigrant võib rääkida hispaania keelt kodus, kirikus, Hispaania poes või teiste hispaania kogukonna liikmetega suheldes.
Üks diglossia mõjudest on viis, kuidas see toimib inimestevahelise suhtluse ja sotsiaalse klassifitseerimise vahendina. Madal keel jääb peaaegu alati tagaplaanile ja seda peetakse vähem tähtsaks kui kõrget keelt. Madala keele valdajaid võib pidada kirjaoskamatuteks või madalamasse sotsiaalsesse klassi kuuluvaks, kui nad ei mõista või ei oska kõrget keelt rääkida.