Digitaalne metronoom on elektrooniline seade, mis hoiab muusikute jaoks kindlat tempot. Sellel tööriistal on lai valik kiirusi ja seda saab kasutada ka helikõrguse leidjana. See on tavaliselt väike ja kerge ning mahub hõlpsasti taskusse või kotti. Mõnel mudelil on port, millesse saab ühendada kõrvaklapid.
Traditsioonilised metronoomid töötavad mehaanilise kerimisfunktsiooni abil. Need tööriistad on tavaliselt püramiidi kujulised ja neil on keskne pendel, mis liigub valitud tempoga õigel ajal küljelt küljele. Muusik saab ketta abil valida kiiruse, millega seade töötab. Seejärel keerab ta pöördeklahvi, mis asub sageli metronoomi põhjas või tagaosas.
Erinevalt mehaanilisest mudelist võimaldab digitaalne metronoom kasutajal puutenuppude ja LED-ekraani abil tempot valida. Sellel on kiirused vahemikus 40 lööki minutis (BPM) kuni 200 lööki minutis, mida märgitakse elektrooniliselt valju tooniga või visuaalselt vilkuva tulega. See on ka väiksem ja kaalult kergem kui tema vanemad kolleegid. Selle tööriista pikkus võib olla alla 4 tolli (10.16 sentimeetrit) ja see ei tohi olla laiem kui pool tolli (1.27 sentimeetrit). Seda tüüpi metronoom on kaasaskantav, seda saab kaasas kanda kõikjale, kuhu muusik peab minema, ja see mahub hõlpsasti instrumentide kandekotidesse või seljakottidesse.
Enamikel mudelitel on kõrvaklappide pesa, mis võimaldab kasutajal ühendada oma kõrvaklapid otse digitaalse metronoomiga. Muusik saab siis isiklikult aega hoida, segamata kuulajaid rütmi elektroonilise kõlaga. Kõrvaklappe võib diskreetselt kanda ka esinemise ajal ning need annavad dirigentidele väärtusliku tempo lähtepunkti.
Mõned mudelid sisaldavad välist kraani funktsiooni. Kui see valik on valitud digitaalse metronoomi peamenüüst, saab muusik koputada elektroonikakorpuse välisküljele. Metronoom annab seejärel tempo, mis vastab või on kiiruselt sarnane sellega, mida kasutaja juba loob. Nii saab muusik oma sisemiste instinktide põhjal täpselt kindlaks määrata tempo ja meeleolu, millega konkreetset muusikalõiku tuleks mängida. Seda täpset mõõtmist saab seejärel jagada teiste muusikutega, näiteks orkestriliikmetega, kes peavad kiiruse ja rütmiga üksteisega sobima.
Seda tööriista saab lisaks kasutada helikõrguse leidjana. Muusik saab valida ühe oktaavi kaheksast noodist koosnevast vahemikust tooni, mida saab kasutada pilli häälestamiseks või anda vokalistidele helikõrgus, millest alustada laulmist.