Mis on digitaalne helikaart?

Digitaalne helikaart on arvutiosa, mida kasutatakse kõige sagedamini elektrooniliste signaalide tõlkimiseks helisignaalideks, mida saab esitada kõlarite kaudu. Helikaart on kujundatud kahel viisil, kas eraldi osana, mis ühendatakse otse arvuti emaplaadiga, või sisseehitatud emaplaadi enda osana. Kaardil on ka erinevad sisend- ja väljundpesad, kuhu saab ühendada näiteks kõlareid ja isegi muusikariistu. Kaasaegsed helikaardid on võimelised kasutama täiustatud helifunktsioone, näiteks ruumilist heli, ja mõned neist pakuvad heli tasemel, mis on võrreldav spetsiaalsete kodukinosüsteemidega.

Digitaalse helikaardi kaks peamist eesmärki on digitaalne taasesitus ja muusika süntees. Digitaalne taasesitus on lihtsalt eelsalvestatud muusika väljund, samas kui muusika süntees on kasutaja sisendi tulemusel helide genereerimine. Hea näide sellisest tehnoloogiast on helikaardiga ühendatud muusikariistade digitaalse liidese (MIDI) klaviatuuri kasutamine. Klaviatuuri klahvide vajutamisel saab helikaart genereerida noote erinevate instrumentide salvestatud andmefailide põhjal.

Helikaardid ei kuulunud arvutite standardvarustusse kuni 1990. aastate paiku, enne seda olid tavalisest arvutist levinumad helid põhilised piiksud ja helid läbi ühe sisemise kõlari. Järk-järgult ja suuresti arvutimängude tööstuse ajendatuna arenes digitaalne helitehnoloogia, hõlmates keerukamat heli. Järjest enam muutusid digitaalse helikaardi riistvaralise töötlemise kaudu võimalikuks sellised asjad nagu heliefektid, muusikapartituurid ja isegi digiteeritud häälnäitlemine.

Põhiline digitaalse helikaardi tehnoloogia 1990. aastate alguses võimaldas stereo- või viiekanalilise ruumilise heli asemel ainult ühe kanaliga monoväljundit. Lisaks oli korraga mängitavate erinevate helide arv, mida tuntakse polüfooniana, piiratud kolmega. Selle tulemusena ei olnud arvutiga esitatavad helid mitu aastat keerulisemad kui tavalise mobiiltelefoni helin. Eelkõige sisaldasid varased helikaardid tavaliselt ka mänguporte, mis oli ainus viis, kuidas kasutajad said juhtkange või kontrollereid arvutiga ühendada.

1990. aastate jooksul paranes helikaardi tehnoloogia ja standardseks said täiustatud funktsioonid, nagu stereoväljund. Lisaks tuli rohkematele kaartidele oma muutmälu (RAM) ja keskprotsessorid (CPU-d). See tähendas, et helitöötlust sai arvuti põhimälust ja CPU-st maha laadida, vabastades süsteemiressursid muude toimingute jaoks ja võimaldades kasutajal samal ajal helikvaliteeti maksimeerida.

Alates 20. sajandi algusest oli arvutitootjate jaoks üha tavalisem tava põhiliste helikaartide ühendamine arvuti emaplaadiga. See integreeritud lahendus on odavam ja võtab arvuti korpuses vähem füüsilist ruumi kui see, mis vajas pesa ühendamist. Sisseehitatud helikaartide omadused on aga üldiselt minimaalsed ning tõsised mängijad ja teised energiakasutajad peavad digitaalse helikaardi lisandmoodulit siiski hädavajalikuks.