Dibler ehk diibel on aiatööriist, millega tehakse pinnasesse väikesed ühtlased augud seemnete ja sibulate istutamiseks. Tundub, et vanim registreeritud kaljude kasutus on pärit Hiinast, kus põllumehed töötasid istutusperioodil pikkade varrastega ning sarnaseid seadmeid kasutati ka Vana-Egiptuses ja keskajal Euroopas. Kaasaegne diibel on tavaliselt väike käsitööriist, mitte pikk istutusvarras, mis on mõeldud kasutamiseks väikestes lillepeenardes ja aedades.
Maailma “dibble” on tuletatud keskinglise keelest dibben, mis tähendab “mulda auku tegema”. Ajalooliselt istutasid inimesed sageli tibasid meeskondades. Meeskonna esimene liige teeks aukude rea, kasutades tilga markereid, et kinnitada, et augud on ühtlased, ja meeskonna teine liige viskab sisse seemned ja surub pinnase tagasi teise tilgaga. Täna Seemnete jaoks kasutatakse tavaliselt muid istutustehnikaid, kuid sibulate istutamiseks ja väikeste aedade külvamiseks on seemned väga kasulikud.
Tüüpiline tilk on valmistatud treitud puidust või metallist ning selle korpusel on rida märgiseid, mis võimaldavad aednikul hõlpsasti määrata tiiva sügavust mullas. Tööriist on tavaliselt terava otsaga, et oleks lihtne mulda augu torgata, ja sellel on ümar käepide, mida on mugav käes hoida. Kui auk on tehtud, võib seemneid või sibulaid tilgutada ja auku katmiseks mulda õrnalt pakkida.
Mitmed ettevõtted ja arvukad käsitöölised toodavad traditsioonilisi puidust tihvte neile, kellele meeldib puidust käsitööriistadega töötada. Teised teevad metallist või plastist versioone, mis on sama tõhusad, kuigi mitte tingimata nii kenad vaadata. Nagu teistegi aiatööriistade puhul, tuleb ka tiiba pärast kasutamist pühkida niiske lapiga mustuse ja muude materjalide eemaldamiseks ning hoida seda jahedas kuivas kohas, et vältida puidu paisumist või metalli roostetamist, olenevalt materjalist. see on valmistatud.
Teatavasti tehakse mõnikord ka mulla lõhkumiseks, kui sellele on tekkinud koorik, diblastamist. See on eriti levinud potitaimede istutusmulla puhul, mis võib muutuda kõvaks ja koorikuks, mistõttu vesi voolab pigem mööda poti külgi alla, mitte ei tungi mulda. Diblaga saab keegi mulla kooriku pinna õrnalt lõhkuda, lastes vett vabalt potimulda voolata ning muutes taime tervemaks ja rõõmsamaks.