Diagnostiline usaldusväärsus viitab sellele, kui täpsed on sümptomid ja testitulemused haiguse tuvastamisel. Mõnda haigusseisundit on väga lihtne diagnoosida, kuna neil on selge põhjus, mis võimaldab neid lõplikult testida; kui arst soovib teada, kas patsiendil on näiteks pärmseente põletik, võib võtta kohapealt kultuuri ja uurida seda laboris. Muud seisundid, eriti psühhiaatrias, on keerulisemad ja neid ei ole nii lihtne diagnoosida.
Teadmine, kui usaldusväärsed on diagnoosid, võib olla väga kasulik diagnostilist teavet koostavatele ja läbivaatavatele meditsiiniteenuste osutajatele. Olukorras, kus diagnostiline usaldusväärsus on kõrge, võivad nad olla kindlad patsiendi sümptomite põhjal tehtud järelduses, sealhulgas uuringute ja analüüside tulemustes. Kui see on madal või teadmata, muutub olukord keerulisemaks ja arst võib kaaluda patsiendi ümberhindamist. See võib olla eriti oluline, kui valediagnoos on teadaolev probleem.
Üks viis diagnostilise usaldusväärsuse kindlaksmääramiseks on läbi viia suur uuring, milles kasutatakse patsientide suurt proove. Privaatsuse ja täpsuse tagamiseks kontrollitakse seda teavet tavaliselt tuvastava teabe varjamiseks. Arstid saavad üle vaadata patsienditeabe, sealhulgas märgitud sümptomid, testitulemused ja muud materjalid. Nad määravad iseseisvalt, kas patsientidel on diagnoosid ja mis need on, ning uuringu koordinaatorid võrdlevad tulemusi. Seda nimetatakse hindajatevaheliseks kokkuleppeks.
Kui kõik hindajad diagnoosivad teatud sümptomitega patsiendil sama seisundi, on see kõrge diagnostilise usaldusväärsuse näitaja. Kui hindajad ei nõustu või esitavad veidi erinevaid diagnoose, nagu seotud psühhiaatrilised häired, on see diagnostilise väiksema usaldusväärsuse näitaja. Sellistest uuringutest saadud teave võib samuti aidata teadlastel paremini määratleda sümptomeid ja testitulemusi, mis viivad diagnoosini, et suurendada konkreetsete seisundite täpse tuvastamise tõenäosust.
Diagnostika usaldusväärsuse teadvustamine võib patsientidele abiks olla, eriti kui nad kogevad nn “diagnoosi triivimist”. Mõnel vaimse tervise seisundil ja neuroloogilistel häiretel võivad olla üsna ebamäärased määratlused ning erinevatel arstidel võivad sama patsiendi diagnoosid olla erinevad. Patsiendi diagnoos võib aja jooksul muutuda ka uute sümptomite ilmnemisel, mis annavad täiendava ülevaate. See ei tähenda, et ühel arstil on vale ja teisel õigus, kuid see tuletab meelde, et diagnostika usaldusväärsus võib teatud haigusseisundite keerukuse ja kindla põhjuse puudumise tõttu olla keeruline.