Derealisatsioon on disassotsiatiivne sümptom, mis on seotud mõne vaimuhaiguse ja neuroloogiliste häiretega. Kui patsient kogeb seda sümptomit, tunneb ta end ümbritsevast keskkonnast distantseerituna. See ei ole ohtlik ega kahjulik, kuid võib tekitada rahutust. Selle sümptomi lahendamiseks saab kasutada mitmeid tehnikaid, alustades stressijuhtimise tehnikatest, mida kasutatakse selle esinemise ajal, et aidata patsiendil rahulikuks jääda, kuni psühhoteraapia või meditsiinilise ravini, et käsitleda põhihäiret, mis põhjustab distantsitunnet.
See sümptom on tihedalt seotud depersonaliseerumisega, mille puhul inimesed tunnevad end iseendast distantseerituna. Inimesele, kes kogeb derealiseerumist, võib tunduda, et tema ümbrus on võlts või lavastatud, või kogeda deja vu-d kohas, kus ta pole kunagi viibinud. Inimesed võivad kogeda ka jamais vu-d, milles tuttav koht tundub täiesti kummaline. Objektid võivad tunduda kauged, lamedad või hägused ning patsiendil on sageli raskusi kogemuse sõnastamisega, mistõttu võib olla raske tuvastada, kui patsient püüab arsti või terapeudiga suhelda.
Derealiseerumisega on seostatud mitmeid psühholoogilisi seisundeid, sealhulgas ärevushäireid, skisofreeniat ja lihtsat unepuudust. See sümptom võib esineda ka inimestel, kellel on teatud tüüpi ajukahjustused ja progresseeruvad neuroloogilised haigused. Neil võib tekkida ka pearinglus, segasus või iiveldus või see võib ilmneda iseenesest.
Kui patsiendid hakkavad tundma eraldatuse tunnet, saavad nad stressi ja rahutuse vastu võitlemiseks kasutada stressijuhtimise meetodeid. Mõned patsiendid leiavad, et see aitab sügavalt hingata, silmad sulgeda, pikali heita või teise ruumis viibiva inimesega rääkida ning patsient ja psühhoterapeut saavad koos välja töötada individuaalsed tehnikad, et probleemiga toime tulla, kui see tekib. Psühhoteraapia või neuroloogiliste häirete ravi võib aidata patsientidel ravida põhiseisundit, mis viib derealiseerumiseni, mis vähendab selle sümptomi esinemissagedust.
Patsiendid peaksid teadma, et see sümptom on väga levinud ja paljude haigusseisundite puhul oodatav. Selle kogemuse saamine ei tähenda, et patsient kaotab reaalsuse haarde või et tema seisund halveneb. Mõned leiavad, et see aitab rääkida teiste patsientidega, kellel see sümptom ilmneb, et nad saaksid võrrelda juhtimistehnikaid ja harjuda mõttega, et ajutiste tajuhäirete kogemine on nende jaoks väga tavaline ja normaalne.