Denotatsioon viitab konkreetse sõna rangele määratlusele või tähendusele, mis on sageli vaba teisestest või soovimatutest emotsionaalsetest näitajatest. See tähendab, et sõna denotaat viitab tavaliselt sellele, mida see sõna tähendaks sõnastikust otsimisel, ja viitab ka seotud tähendustele, mis on otseselt seotud range tähendusega. Sellised tähendused võivad areneda mitmel erineval viisil, mis on sageli seotud ajaloolise kasutusega. See on vastupidine sõna konnotatsioonile, mis viitab emotsionaalsetele või sekundaarsetele tähendustele, mis sõnal võivad olla väljaspool selle ranget tähendust.
Tõhus suhtlemine ja keelekasutus sõltub sageli nii sõnade denotatsioonide kui ka konnotatsioonide selgest mõistmisest. Keegi, kes mõistab sõnade tähendust või põhimääratlust, saab neid termineid vestluses või kirjalikes tekstides hõlpsamini ja õigesti kasutada. Seda peetakse sageli hariduse või intelligentsuse märgiks, olenemata sellest, kas sellised näitajad on sobivad või õigustatud. Mõtete sõnaselgelt väljendamisel võib olla tohutu mõju juhuslikele vestlustele, aga ka aruteludele ja läbirääkimistele.
Kõige lihtsam ja elementaarsem arusaam denotatsioonist on see, et see on sõna sõnastik määratlus. Seda võib olla üsna lihtne meeles pidada, kuna sõnad “tähis”, “sõnastik” ja “definitsioon” algavad kõik tähega “D”. Sõnal võib olla ainult üks tähis, mis põhineb selle sõna kõige tavalisemal ja kokkulepitud tähendusel. Mõnel sõnal võib aga olla üsna palju erinevaid tähiseid, mis kõik on täpsed ja vastuvõetavad, olenevalt sellest, kuidas sõna kasutatakse.
Näiteks lihtsal sõnal nagu “kass” on tavaliselt ainult üks tähendus. Seda seetõttu, et see sõna kirjeldab väga kindlat ja konkreetset asja, neljajalgset, kes on sageli karvane ja näeb erinevate tõugude vahel üsna tavaline välja. Keerulisematel sõnadel, nagu “ohver” või “elu”, võib aga nende sõnadega viidatud idee keerukuse tõttu olla palju erinevaid tähendusi.
Paljudel sõnadel on ka konnotatsioonid, mis viitavad ideedele või tunnetele, mida selliste sõnadega sageli seostatakse, olenemata sõna rangest tähendusest. Näiteks sõna “pealiskaudne” tähendus viitab lihtsalt millelegi, mis eksisteerib või on seotud millegi pinnatasemega ja millel puudub positiivne või negatiivne tähendus. “Peapinnalisusel” on mõnes kultuuris siiski väga kindel varjund, milles see on negatiivse varjundiga ja viitab tavaliselt kellelegi, kes on edev või hoolib ainult pealiskaudsest välimusest. Sellised konnotatsioonid põhinevad tavaliselt kultuurikontseptsioonidel ja võivad olla väga erinevad.