Konfliktide või sõja ajal seatakse sageli kahtluse alla tavapärased moraali- ja eetikakoodeksid, mis puudutavad teiste kohtlemist. Poliitilised liidrid otsivad sageli meetodeid, kuidas oma kodanike vastuväiteid tühistada, et oma eesmärki toetada. Ühte sellist avaliku manipuleerimise meetodit nimetatakse dehumaniseerimiseks, mis on sümpaatsete inimjoonte tahtlik eemaldamine, kui viidatakse vastandliku ideoloogia, rassi, erakonna või muu konfliktiallika liikmetele. Adolf Hitleri viited juutidele kui “kahjuritele” või “rottidele” on üks näide sellest.
Keskmise kodaniku veenmine vägivallateos või kaasinimese mõrvas on äärmiselt keeruline. Enamiku inimeste moraalikoodeks ütleb neile, et sellised teod on ebamoraalsed ja kaitsematud. Dehumaniseerimise oskusliku kasutamise kaudu on juhtidel läbi ajaloo siiski just see õnnestunud. Kui vaenlane on inimlikkusest eemaldatud ja temast saab karistust väärt objekt, muutub selle ohu väärkohtlemise või isegi hävitamise idee moraalselt õigustatuks.
Dehumaniseerimine algab sageli isikutuvastuse eemaldamisega. Süüdimõistetud kurjategijale väljastatakse näiteks vangla identifitseerimisnumber, mis võimaldab valvuritel ja teistel võimudel säilitada kinnipeetavatega isikupäratut suhet. Seda praktikat kasutavad ka sõjaväevanglad, et säilitada üleolekutunnet vangistatud vaenlase võitlejatest. Vaenlase nägemine inimesena võib kahjustada sõduri võimet teda hiljem üle kuulata.
Neid meetodeid võib näha ka muudes vastuolulistes valdkondades. Need, kes toetavad näiteks naiste õigusi aborti taotleda, kasutavad oma kirjanduses harva sõnu beebi või laps. Kliinilisemate terminite (nt loode) kasutamist võib vaadelda kui püüdlust dehumaniseerida probleemi olulist elementi. Vastupidi, elu toetajad võivad selliseid meetodeid kasutada selleks, et muuta tervishoiukliiniku töötajad hoolimatuteks beebitapjateks.
Teine näide on sõdade või konfliktide kajastamise ajal meedias. Vaenlase vägesid kirjeldatakse sageli kui äärmuslasi, mässulisi või terroriste, sõbralikke vägesid aga kui vägesid või vabadusvõitlejaid. See võimaldab avalikkusel alistada oma loomulikud vastumeelsused konfliktide suhtes, tajudes oma vaenlasi ebainimlikena. Sellised taktikad puudutavad ka inimese kaasasündinud eelarvamusi, näiteks luues “moslemi äärmuslase” või “juutide ohu”. Karikatuuri hävitamist on palju lihtsam õigustada kui tegeliku rassi või religiooni hävitamist.
Dehumaniseerimine on oskuslikul kasutamisel tõhus propagandavahend. Näiteks surmanuhtluse puhul pööratakse meedias sageli rohkem tähelepanu süüdimõistetu kuriteo üksikasjadele kui üksikasjadele tema isiklikust elust enne tegu. Kuni avalikkus peab kinnipeetavat ebainimlikuks koletiseks, on suhteliselt lihtne lubada hukkamist. See tööriist õnnestub, kui keskmise moraali ja eetiliste põhimõtetega keskmised inimesed enam sildi taga inimest ei näe.