Deduktiivne arutluskäik on üks kahest kehtiva arutluse põhivormist. See algab üldisest hüpoteesist või teadaolevast faktist ja loob sellest üldistusest konkreetse järelduse. See on vastupidine induktiivsele arutlusele, mis hõlmab konkreetsete vaatluste põhjal laiaulatuslike üldistuste loomist. Deduktiivse arutluse põhiidee seisneb selles, et kui miski on asjade klassi kohta üldiselt tõsi, kehtib see tõde kõigi selle klassi liikmete kohta. Järelevalve deduktiivse arutluskäigu üks võtmeid on seega klassiliikmete õige tuvastamine, sest vale kategoriseerimine toob kaasa ebausaldusväärsed järeldused.
Tõde ja kehtivus
Selleks, et deduktiivne arutlus oleks õige, peab ka esialgne hüpotees või üldistus olema õige. Loogilise järelduse saab teha mis tahes üldistusest, isegi kui see pole tõsi. Kui üldistus on siiski vale, võib konkreetne järeldus olla loogiline ja kehtiv, kuid võib siiski olla vale.
Näited
Näiteid vaadates saab paremini aru deduktiivsest arutluskäigust. Üldistus võib olla näiteks “Kõigil herilastel on nõelad.” Konkreetse juhtumi loogiline järeldus oleks siis: “See on herilane, seega on tal nõel.” See on kehtiv mahaarvamine. Järelduse õigsus sõltub aga sellest, kas vaadeldud putukas on tõepoolest herilane.
Inimesed kasutavad sageli deduktiivset arutluskäiku isegi teadmata. Näiteks võib vanem öelda lapsele: “Olge selle herilasega ettevaatlik – see võib teid nõelata.” Vanem ütleb seda seetõttu, et ta teab, et herilastel on nõelad ja seega ka vaadeldaval herilasel on nõel ja ta võib last nõelata.
Induktiivne arutluskäik
Induktiivne arutluskäik toimiks vastupidises järjekorras. Konkreetne tähelepanek oleks see, et konkreetsel herilasel on nõel. Siis võiks väita, et kõigil herilastel on nõelad. Paljud teaduslikud testid hõlmavad selle tõestamist, kas deduktsioon või induktsioon on tegelikult tõsi. Seda, et kõigil kassidel on oranž karv, kuna ühel kassil on näiteks oranž karv, võib kergesti ümber lükata, kui vaadelda kasse, kellel pole oranži karva.
Süllogism
Üks levinumaid ja kasulikumaid deduktiivse arutluse vorme on süllogism. Süllogism on argumendi spetsiifiline vorm, millel on kolm lihtsat sammu: peamine eeldus, väike eeldus ja loogiline järeldus. Näiteks eeldusele “Igal X-il on iseloomulik Y” võiks järgneda eeldus “See asi on X”, mis tooks kaasa järelduse “Sellel asjal on iseloomulik Y”. Esimese herilase näite võib jagada põhieelduseks “Igal herilasel on nõel”, väiksemaks eelduseks “See putukas on herilane” ja järelduseks “Sellel putukal on nõel”. Süllogismi loomist peetakse heaks viisiks deduktiivse arutluskäigu testimiseks, et veenduda selle kehtivuses.