Filmitegijad kasutavad mitmeid montaažitehnikaid, et aega kokku suruda või publikule visuaalset puhkust pakkuda. Ühte populaarset redigeerimistehnikat tuntakse väljalõikena, peamiselt seetõttu, et see katkestab lühikeseks ajaks põhitegevuse. Väljalõigatud võte ei pruugi olla sama, mis tagasi- või edasisähvatus, mille puhul filmi ajaskaala nihutatakse taha- või ettepoole. Tüüpiline lõikepilt toimub tavaliselt põhitegevuse jadaga samal ajal, näidates publikule teisi samaaegselt esinevaid süžeepunkte.
Näiteks märuli-/seiklusfilmi tagaajamise stseeni ajal võib režissöör tegevust korraldada, näidates kahte autot, mis teineteist jälitavad. Mõne minuti pärast võib stseen ootamatult katkeda kaadrisse, kus lapsed valmistuvad tiheda liiklusega tänavat ületama. Seejärel naaseb stseen autojahi juurde, kuid publik teab nüüd, et potentsiaalne katastroof on olemas. Lühikese kaadri eesmärk oli tekitada põnevust, kui kaks autot kihutavad sama tiheda ristmiku poole. Kuna režissöör otsustas põhitegevusest eemale lõigata, tekib publikul kõrgendatud ootusärevus.
Väljalõigatud võtet saab kasutada ka kahe erineva süžeeliini kokkusulatamiseks, ilma et see põhistseenist liiga palju fookust eemale viiks. Klassiloengu ajal tüdimustunde tekitamiseks võib mitu tundi edasi liikuval kellal olla mitu lühikest väljalõiget. Kui pantvangistseeni ajal telefonile ei vastata, võib lühike kaader näidata, kuidas helistaja kuulab oma mobiiltelefoni ja katkestab kõne. Paljud märulifilmid sisaldavad lõike, kus korrakaitsjad ümbritsevad hoonet või snaiper võtab oma positsiooni. Peaosa tegelased ei pruugi neist arengutest teadlikud olla, kuid publik teab.
Peaaegu kõik väljalõigatud kaadrid on suhteliselt lühikesed, sest nende eesmärk on pakkuda publikule vaid killukest lisateavet. Pika tagaajamise jada või pika monoloogi vaatamine ilma visuaalse pausita võib tavalise filmi- või televaataja jaoks kergesti monotoonseks muutuda. Läbilõigete mõistliku kasutamise kaudu saab režissöör jätkata peamise süžee esitlemist, kontrollides samal ajal, millist lisateavet publik saab.
Kuulus põnevusfilmide režissöör Alfred Hitchcock selgitas kord väljalõike võimsust, kirjeldades kahe näitleja vahelist stseeni. Kui kahte näitlejat näidatakse laua taga tavalist vestlust pidamas ja siis plahvatab pomm, saab publik kümnesekundilise šoki. Kui kaamera lõikab esimesena laua all oleva pommi poole, muutub kogu stseen palju põnevamaks, sest publik on nüüd eelseisvast plahvatusest teadlik. See on üks põhjus, miks paljud filmi- ja telerežissöörid kasutavad jutuvestmisprotsessi hõlbustamiseks väljalõikeid.