Clostridium difficile on teatud tüüpi bakterid ja Clostridium difficile toksiin on nende bakterite toodetud aine, mis mõjutab soolestiku limaskesta, põhjustades põletikku ja kahjustusi. Clostridium difficile’ga nakatumine põhjustab kõike alates kergest kõhulahtisusest kuni potentsiaalselt surmaga lõppeva käärsoolepõletikuni, millega kaasneb palavik, verine kõhulahtisus ja soolestiku perforatsiooni oht. Bakteritüvesid on erinevaid ja need, mis toodavad rohkem Clostridium difficile toksiini, põhjustavad tavaliselt tõsisemaid haigusi. Kasulik meetod haiguse testimiseks hõlmab Clostridium difficile toksiini olemasolu tuvastamist väljaheiteproovis. Seisundi ravimeetodid ulatuvad mitte millestki, kergetel juhtudel kuni operatsioonini, kui käärsool või jämesool on perforatsiooniohus.
Paljude inimeste soolestikus elab Clostridium difficile baktereid, kuid see ei ole tavaliselt probleem, kuna mikroorganisme hoiavad kontrolli all teised terves soolestikus leiduvad bakteritüved. Antibiootikumide väljakirjutamisel võivad need hävitada soolestikus normaalse bakteripopulatsiooni, võimaldades Clostridium difficile’il, mida antibiootikumid tavaliselt ei kahjusta, paljuneda. Bakterid võivad seejärel põhjustada sooleinfektsiooni, tekitades toksiine, mis tekitavad sümptomeid.
Clostridium difficile toksiine on kahte erinevat tüüpi, tuntud kui A ja B, ning neid saab tuvastada väljaheiteproovist. See annab kiirema diagnoosi kui oodata, kuni väljaheiteproovis olevad bakterid kasvavad, et neid tuvastada. Mõlemad toksiinid seonduvad soolestiku limaskesta rakkudega ja takistavad nende normaalset toimimist, põhjustades vigastusi ja põletikku.
Mõnel juhul on tegemist lihtsalt kerge haigusega, millega kaasneb palavik, iiveldus, kõhukrambid ja vesine kõhulahtisus. Tavaliselt võib see mõne nädala jooksul iseenesest laheneda. Teise võimalusena võib osutuda vajalikuks lõpetada mis tahes ettenähtud antibiootikumide võtmine, et võimaldada normaalsetel soolebakteritel, mis inhibeerivad Clostridium difficile’t, uuesti kasvada. Raskemad soolehaigused tekivad juhtudel, kui tekitatakse suures koguses Clostridium difficile toksiini ja võib tekkida pseudomembranoosne koliit.
Pseudomembranoosne koliit hõlmab käärsoole põletikku ja selle limaskestale ilmuvad kollased laigud. Tavaliselt esineb palavik ja kõhuvalu koos verise kõhulahtisusega ning käärsool võib laieneda. Selle raviks on üldiselt lühike kuur ühe spetsiifilise antibiootikumiga, mis teadaolevalt mõjutab Clostridium difficile’t, näiteks vankomütsiini.
Kõhulahtisuse tõttu kaotatud vedelikku võib tekkida vajadus asendada ja seda saab teha intravenoosse tilguti või ninasondi kaudu makku söötmise teel. Operatsioon viiakse läbi harvadel juhtudel, kui on oht, et käärsool võib perforeerida, et kahjustatud soolestikku mööda minna või eemaldada. Clostridium difficile’i nakatumist saab ennetada hea hügieeniga, vähendada ümbruskonna ja teiste inimeste nakatumise võimalust ning vältides tarbetut antibiootikumide väljakirjutamist.