Clipper Chip oli vastuoluline krüpteerimisseade, mida USA valitsus reklaamis telekommunikatsioonitööstuses kasutamiseks. See kasutas kõnede krüptimiseks väikeseid teabetükke, mida nimetatakse võtmeteks, kaitstes neid pealtkuulamise ja pealtkuulamise eest. Tehnoloogial oli spetsiaalne tagauks, mis võimaldaks õiguskaitseorganitel volituse või muu seadusliku volitusega krüpteeringut katkestada. Mitmekesine oponentide rühm kritiseeris ettepanekut privaatsuse ja turvalisuse kaalutlustel ning süsteemist loobuti vaid mõne aasta jooksul pärast selle väljakuulutamist.
Clintoni administratsiooni poolt 1993. aastal heaks kiidetud Clipper Chip reklaamiti üksikisikutele, ettevõtetele ja valitsusasutustele võimalusena kaitsta telefonikõnesid pealtkuulamise eest. See koosnes väikesest mikrokiibist, mida nimetatakse krüptoprotsessoriks, mida sai telefonidesse manustada ja kõnesidet krüpteerida, kasutades selleks “võtmeid” ehk infokilde, mis juhivad matemaatiliste krüpteerimisalgoritmide väljundit. Ilma õige võtmeta kuuleksid teised seadmed või keegi kõnet pealtkuulaja ainult skrambleeritud signaali.
Clipper Chipis kasutatava krüpteerimisalgoritmi töötas välja National Security Agency (NSA), USA valitsuse väga salajane haru, mis tegeleb elektroonilise spionaaži ja jälgimisega. NSA algoritm, tuntud kui “Skipjack”, sarnanes erasektoris välja töötatud tehnoloogiatega, välja arvatud üks märkimisväärne erand: Skipjacki eesmärk oli anda föderaalõiguskaitseorganitele ja terrorismivastastele agentidele “tagauks”, mida saaks kasutada Clipperiga krüpteeritud kõnedele juurdepääsuks. Kiip. Iga müüdud Clipperiga ühilduva seadme puhul jagatakse võti, mis suudab selle seadme krüptimist murda, pooleks ja seda hoitakse tingdeponeerimisel valitsuse poolt, kusjuures ühte osa hoiab rahandusministeeriumi automatiseeritud süsteemide osakond ja teist Riiklik Standardi- ja Tehnoloogiainstituut. Määruse või muu seadusliku volituse korral saavad asutused, nagu Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) võtmed kätte saada ja kahtlusaluste krüpteeritud kõnesid jälgida.
See tingdeponeerimise võtmekontseptsioon tekitas parempoolsete vestlussaadete juhtide, kodanikuvabaduste rühmituste, ettevõtete juhtide ja elektroonilise privaatsuse eestkõnelejate vastuseisu. Paljud kriitikud väitsid, et tagaukse lisamine ohustas nii privaatsust kui ka turvalisust, samas kui teised süüdistasid valitsust katses lämmatada privaatseid krüpteerimistehnoloogiaid, ostes kümneid tuhandeid Clipperi toega seadmeid, säilitades samas täiustatud krüpteerimistarkvara ekspordikeelu. . Valitsusametnikud väitsid, et ilma sellise programmita takistaksid terroristid ja organiseeritud kuritegevuse ühendused seaduslikke pealtkuulamispüüdlusi läbitungimatu krüpteeringuga.
1996. aastaks oli USA valitsus Clipper Chipi ettepanekust loobunud. Programmi üle peetud kolmeaastase arutelu ja poleemika jooksul oli kiip lisatud ainult ühte AT&T toodetud telefonimudelisse. Kavandatava krüpteerimisseadme tõhusus ja turvalisus seati kahtluse alla, kui AT&T teadlane näitas, et kogenud kurjategija võib ära kasutada süsteemi haavatavusi ja muuta õiguskaitseorganitel side pealtkuulamise võimatuks. Kuigi Clipper Chip ise hüljati, on jätkunud arutelu krüptimise ja õiguskaitse vahelise seose üle.