Mis on Bugleweed?

Bugleweed, mida mõnikord nimetatakse Bugle’iks, on üks taimede nimetus Ajuga perekonnast Labiatae ehk piparmündi perekonnast ja sisaldab umbes 40 liiki. Need mitmeaastased maapinda ümbritsevad taimed moodustavad jooksikute kaudu tiheda mati ja kasvatajad kasutavad neid sageli aedades ja murudes pinnakattena. Maastikukujundajad võivad seda taime kasutada erosioonitõrjeks, kuid see levib kergesti ja võib muutuda invasiivseks. See on levinud Euroopa ja Aasia osades ning õitseb soojas kuni jahedamas kliimas. Üldiselt õitseb taim varjulistes ja niisketes kasvukohtades.

Lehed on kõikidel lutikaliikidel enamasti ühesuguse spaatli- või lusikakujulised ja kasvavad tavaliselt basaalrosettidena. Liik määrab, kas leht on sile, lobaline või kergelt hambuline. Lehed on sageli rohelised, kuid olenevalt kultivarist või liigist võivad need olla hõbedased, bordoopunased, pronksised või muud punakad. Mõned lehed on kirjud või värvilised, sealhulgas mõned kollaste laikudega.

Bugleweed õied tõusevad sõltuvalt liigist taime stolonist, taime kesksest rosetist või risoomist, jämedast maa-alusest varrest. Õied kasvavad piparmündiperekonnale omaselt pöörisena kandilistel vartel. Lillenahk võib olla 3–6 tolli (umbes 7–15 cm) pikk, õitseb valge, sinine või lilla. Tavaliselt on neil kahe huulega torukujulised õied, kusjuures ülahuul on väga väike ja alumine huul suur ning jagatud neljaks kroonlehelaadseks segmendiks.

Ajuga pyramidalis ehk püramiid-bugleweed on tükke moodustav taim, mis paljuneb risoomidega, millel pole stoloneid. Tumerohelised lehed on basaalrosetid, millel on munajad või ovaalsed ja alt kitsamad lehed, mis on veidi karvased ja servadest kergelt hammastega. Lillede värvus varieerub roosast kuni kahvatulillani kuni sügavsiniseni ja neil on tavaliselt lillad, narmastega kandelehed. Koos õitevarrega on taime üldkõrgus 6–10 tolli (15–25 cm) ja laius 18–24 tolli (45–60 cm). Kultivaril “Metallic Crispa” on kortsus rohelised ja lillad lehed.

Üldjuhul istutavad aednikud põldlille ääris- või ääristaimena, kiviktaimlasse ja välipottidesse ning kasutavad neid ka pinnaskattena. Tavaliselt õitsevad nad lauspäikese käes jahedas kliimas ja osaliselt varjulistes piirkondades kuumema kliimaga. Isegi looduslikel aladel levivad taimed stoloonide või risoomide kaudu ning kasvatajad jagavad emataime juurdunud istikud. Ameerika Ühendriikides on nad USDA tsoonidest kolm kuni üheksa vastupidavad.

Ühel põldlille tüübil – A. reptansil – on mõned traditsioonilised meditsiinilised kasutusalad, kuid seda on lihtne segi ajada Lycopus virginicus’ega, teise põldlillega. A. reptansi kui tõhusa taimse ravimi väärtuse kohta on vasturääkivaid arvamusi. Mõned inimesed nimetavad seda “puusepa närimiseks”, tõenäoliselt seetõttu, et taime salv võib aidata verejooksu peatada. Traditsiooniliselt kasutasid taimeteadlased seda haavade raviks, kuna taim on tugevalt kokkutõmbav. Teised soovitavad seda südamekloppimise korral ja kerge taimse rahustina püsiva köha leevendamiseks. Kuigi taim on aromaatne, on see maitselt väga kibe.