Töötlemise kogumarginaal viitab vahele toores kauba maksumuse ja sellest saadava tulu vahel, kui see on viimistletud. Näiteks oleks selline marginaal nafta maksumuse ja gaasi müügiga saavutatud positiivse tulu vahe. Investeerimisringkondades kasutavad investorid brutotöötlusmarginaali kui võimalust kasutada ära kauba ja selle poolt loodavate toodete hinnaerinevusi. Tavaliselt tähendab see seda, et investor ostab kaupa pikalt ja müüb selle rafineeritud kujul lühikeseks.
Kaubad on toorained, millest valmistatakse muid tooteid ning nende turuhinna määravad pakkumise ja nõudluse seadused. Sageli võib esineda lahknevus kauba hinna turul ja selle vahel, kui palju tulu sellest kaubast pärit toodetest saadakse. Nende kahe vahe on tuntud kui töötlemismarginaal või GPM ja see on oluline mõiste, millest aru saavad nii tööstused kui ka investorid.
Enamikul tööstusharudel on oma kauba töötlemismarginaali määramiseks oma spetsiifilised valemid. Näiteks elektritööstuses on nn sädeme levik, mis on elektri turuhinna ja elektrienergia tootmise maksumuse vahe. Tööstus pöörab sellele levikule suurt tähelepanu, et teha kindlaks, milline on parim aeg elektri tootmiseks. Samamoodi levib pragu õlitööstuses ja sojaoatööstuses.
Investorid võivad proovida ära kasutada töötlemismarginaali, kasutades optsioonilepinguid. Sellistel juhtudel oleks tüüpiline hinnavahe positsioon alustoorme madala või pika positsiooni ostmine, lootes, et hind tõuseb. Investor omakorda laenaks optsioone eesmärgiga müüa kõrgelt ehk lühikeseks positsiooniks kauba loodud valmistoote, lootes, et hind langeb.
See võimaldab investoril sisuliselt määrata oma seisukoha selle kohta, kui palju tüüpilise toote valmistamine maksab. Näiteks naftatööstusele mõra mängiv investor panustab naftatöötlemistehaste jõupingutustele oma tööd hästi teha. Seevastu investor võib selliste optsioonidega vastuollu minna. Sojaoakaubanduse puhul tähendaks see pikaajalist sojaoaõli ja -sööda kasutamist ning sojaoa enda jaoks lühikest kasutamist, mis tekitab nn vastupidise purustamise.