Mõistet “lehitsetabel” kasutatakse nii üldise paberiformaadi kui ka teatud tüüpi väljaannete viitamiseks, mis on ajalooliselt sellel paberil koostatud. Klassikaline näide on laia tiraažiga ajaleht, kus paljud ajalehtede kirjastajad eelistavad laia lehe suurust. Ajalehed, mis on mõeldud tegutsema suurte uudisteautoriteetidena, trükitakse klassikaliselt sellise suurusega paberitükkidele.
Erinevalt paljudest teistest paberisuurustest, mis sisaldavad väga täpseid mõõtmeid, võib laialehe mõõtmed tegelikult oluliselt erineda. Üldreeglina on lehed vertikaalselt pikad ja horisontaalselt lühikesed, pikkusega vähemalt 22 tolli (56 sentimeetrit) ja laiusega, mis võib varieeruda. Täissuuruses paberilehele prinditakse ja volditakse kokku neli lehekülge – esi- ja tagakülg ning kaks sisemist lehte. Poolik leht on üks paberitükk, millele on prinditud mõlemale poolele voltimine. Levitamise hõlbustamiseks volditakse need paberid sageli pikuti pooleks, kuid voltimine ei mõjuta lehtede arvu.
Näib, et selle paberiformaadi päritolu pärineb 1600. aastatest, kui varased ajalehed hakkasid trükkima pooli lehti, kus oli olulisi uudiseid. Suurust kasutati ka laulusõnade, plakatite ja muude teabematerjalide jaoks. Aja jooksul hakkasid uudistetootjad kasutama täissuurust ja lõpuks lisati ajalehe loomiseks lisalehti. Seda terminit kasutati nii ajalehtede kui ka nendele suurtele paberilehtedele trükitud reklaammaterjalide tähistamiseks.
Sellele, miks suur laialeheline paberiformaat nii populaarseks sai, on esitatud mitmeid selgitusi. Üheleheliste väljaannete ajal võis seda rohkem infot trükkida, mida suurem paber oli. Ajalooliselt arvestati makse ka lehekülgede arvu, mitte suuruse järgi, nii et suurte lehtede kasutamine oleks vähendanud vajalikku koguarvu, vähendades seeläbi kirjastaja maksumäärasid.
Tõeline seletus näib peituvat traditsioonilises seoses suurte asjade ja suurenenud autoriteedi vahel. Lehesuurune väljaanne nägi välja ametlikum, auväärsem ja autoriteetsem kui väiksem ajaleht. Samuti oli trükkimine raskem, mistõttu läksid paljud tootjad üle tabloidi suurusele, mis on umbes poole väiksem. Suurema formaadi tagajärjeks oli see, et paber oli arvestatav autoriteet, kes suutis endale lubada lailehtede tootmiseks vajalikke liiga suuri presse, mitte odav, madala turuga tabloid, mis oli sunnitud kasutama väiksemat paberiformaati. Muidugi on enamik tänapäevaseid presse täielikult võimelised kandma suuri suurusi, kuid seos “tabeli” ja “austatud autoriteedi” vahel on paljudes silmis jätkuvalt olemas, mistõttu traditsioonilises suuruses paberid tõmbavad kommentaare, kui nad vahetavad väiksema vastu. tabloidi suurus.