Bradfordi tegur ehk Bradfordi valem on teooria, mis käsitleb lühiajaliste ja planeerimata töötajate puudumiste tootlikkust häirivat mõju. Seda seostatakse Inglismaal Lääne-Yorkshire’is Bradfordi ülikoolis 1980. aastatel läbi viidud uuringutega. Ametlik valem on kirjutatud järgmiselt: B = S2 x D, kus B on Bradfordi skoor, S on töötajate järjestikuste töölt puudumise perioodide arv üksikisiku kohta kindla ajavahemiku jooksul ja D on töölt puudumise päevade koguarv sama periood.
Mida kõrgem on skoor, seda häirivamalt nähakse töötajat ettevõtte jaoks. Kui enamik neist päevadest on järjestikused, võib töötaja puududa rohkematel päevadel ja tema punktisumma on madalam kui kellelgi teisel. Selle põhjuseks on asjaolu, et järjestikuste päevade rühmas esinevaid puudumiseid peetakse ettevõtte üldisele tootlikkusele vähem häirivaks kui juhuslikult paigutatud üksikud puudumisepäevad.
Bradfordi tegurit kasutavaid töölt puudumise arvutusi saavad personalijuhtimise osakonnad kasutada töölt puudumise põhjuste kindlaksmääramiseks ja üldiseks vähendamiseks. Hoolimata sellest lähenemisviisist saadavast üldisest kasust on puuetega töötajatel sageli töölt eemalviibimine ja arvutused võivad olla diskrimineerivad. Sel põhjusel vaadati 1995. aastal läbi selline seadus nagu Briti 2005. aasta puuetega inimeste diskrimineerimise seadus (DDA), mis kaitseb töötajaid põhjendamatute distsiplinaarmeetmete eest negatiivsete punktisummade tõttu, mille eest nad otseselt vastutavad ei olnud.
250 või kõrgemat tulemust peetakse Bradfordi teguri üheks peamiseks käivitajaks tõsise puudumise korral. Kui sellised kõrged hinded tekivad, on neid kõige parem hinnata tööle naasmise intervjuude ja tootmisjuhi koosolekute valguses, et skoor üksi ei oleks otsuste tegemise aluseks. Valdkond, kus Bradford Factori arvutustel näib olevat selge mõju tööajale, on kõnekeskuse keskkonnad, kus tippperioodide ajakava on täpselt planeeritud. Lühiajalised planeerimata puudumised mõjuvad veel töötavatele töötajatele ka minipuhkusena ning võivad luua keskkonna, mis suurendab töölt puudumist üldiselt. Seevastu pikad töölt puudumised, mis toovad kaasa märkimisväärse palgakaotuse ja eduvõimaluse, tunduvad teiste töötajate poolt sageli rohkem õigustatud ja on seetõttu üldiselt vähem häirivad.
Bradford Factori valemi kasutamine töölt puudumise määra jälgimiseks ja tulemuste jagamine töötajatega vähendab töölt puudumist kogu süsteemi tasandil keskmiselt 20%. Kas sellest kasu on, võib aga kahtluse alla seada, sest enamiku lühiajaliste puudumiste põhjuseks on see, et neid kasutatakse haiguslehena. Töötajate motiveerimine haigena tööle tulema võib tegelikult kaasa aidata pikemaajalistele töölt puudumisele, mida Bradford Factori valem nii rangelt ei karista ja seetõttu on sellel pimeala. Seetõttu võivad personalijuhtimise valemid olla kahjulikud, kui nii haigeid kui ka puudega töötajaid sunnitakse tööle asuma, kui nad ei ole täielikult võimelised oma tööülesandeid täitma, ning neid tuleb kasutada terve mõistuse ja ettevaatusega.
SmartAsset.