Borromeani rõngad on kolm rõngast, mis on omavahel lukustatud nii, et ühe rõnga eemaldamine põhjustab kogu struktuuri lagunemise. See on näide nn Brunni lingist, olukorrast, kus joonisel ei ole kaks silmust otseselt ühendatud. Lisaks sellele, et Borromeani sõrmuseid kujutatakse ringidega, saab neid valmistada ka mitmesuguste muude kujunditega või kombineerides mitut kuju. Kummalisel kombel ei saa Borromeani rõngaid kolmemõõtmeliselt konstrueerida kolme lameda ringiga.
Kunstilise motiivina on Borromeani sõrmused äärmiselt iidsed. Need esinevad näiteks tuhandete aastate taguses budistlikus kunstis ning neid võib näha viikingite ruunikividel, Rooma mosaiikidel ja paljudes muudes kohtades. Inimesed näivad olevat Borrome’i sõrmuste fenomenist püsivalt lummatud ja eriti sageli esinevad need erinevatest kultuuridest pärit religioossetes kunstiteostes. Näiteks kristlikus kunstis kasutatakse Borromeuse sõrmuseid sageli Püha Kolmainsuse kujutamiseks.
Religioossetes kunstiteostes, vappides, logodes ja harjades kasutatud Borromeani rõngad on mõeldud sümboliseerima jõudu ühtsuses, elav näide sellest, mis juhtub, kui ühendatud elemendi üks lüli eemaldatakse. Sõrmused on saanud nime Itaalia aadlike Borromeo perekonna järgi, kes kasutasid neid kuulsalt oma perekonna vapil, populariseerides kolme omavahel ühendatud sõrmust.
Kolmemõõtmelise modelleerimise abil on matemaatikud näidanud, et Borrome’i rõngaid ei saa päriselus toota, sest soovitud Brunni lüli loomiseks tuleks rõngaid moonutada. Neid saab aga valmistada ellipsidest, kolmnurkadest, ruutudest ja muudest kujunditest. Võib-olla olete näinud Borromean rõngaid mänguasjade kujul, mis nõuavad inimestelt ühe lüli eemaldamist, mis põhjustab mänguasja lagunemise. Loogikatele ja peamurdmistele spetsialiseerunud kauplustes on sageli saadaval Borromeani sõrmuseid.
Borromeuse rõngad on Brunni lingi kõige lihtsam vorm. Brunnia linke saab teha potentsiaalselt lõpmatu arvu kujunditega ning need võivad muutuda äärmiselt keerukaks ja tegelikult üsna ilusaks. Teadusringkondade liikmed on uurinud Brunni seoseid, et näha, kuidas need rakenduvad sellistele asjadele nagu molekulide struktuur, ja mõned varajased katsed DNA kuju modelleerida tehti Brunni sidemetega.