Paadikübar, tuntud ka kui sennit, basher, skimmer või meremees, on omamoodi õlgkübar. Sellel peakattel on jäik lame ülaosa ja äär. Sageli on mütsi krooni ümber keritud lai lint või materjalitükk.
Esmakordselt Itaalias nähtud müts oli standardvalik gondoljeeridele – paadimeestele, kes liigutavad Veneetsias populaarseid pikki lamedapõhjalisi paate. Gondoljeerid kandsid tavaliselt oma paadikübarat “doppio nastro” ehk pika värvilise punase või merevärvi lindiga. Selles riietuses võib tänapäevalgi näha paljusid gondoljeere.
Paadikübarad leiti esmakordselt Ameerika Ühendriikidest 19. sajandi lõpus. Tõenäoliselt tõid nad USA-sse Itaalia immigrandid. Neid mütse kanti nii juhuslikel kui ka ametlikel üritustel, kuigi paadikübar oli piiratud suvehooajal. 20. sajandi alguse koidikul sisenes see tükk peavoolu kultuuri ja moodi.
1930. aastatel leidis paadikübar Ameerika vetes laialdast populaarsust. Seda leiti sageli moodsate jahtide peade otsas. Rohkem kui 50 protsenti kõigist paadikübaratest müüdi sel perioodil jahisõidu vabaajarõivana.
Peagi rändas müts meresõidust sagedasemasse igapäevasesse kandmisse. Vaatamata juhuslikule kasutamisele peeti paadikübarat siiski sobivaks riietuseks ka ametlikumate sündmuste jaoks. Õhtusöökide ja muude õhtuste ürituste jaoks võiks selle kenasti sobitada bleiseri või ülikonnaga.
Paadikübara laialdane populaarsus kogus seda Vaudeville’is. Seda eelistasid sellised esinejad nagu legendaarne Fred Astaire ja Gene Kelly. Müts oli väike ja kerge ning seda kasutati suurepäraselt nii rekvisiidina kui ka moeavaldusena.
Kuuldavasti kasutati seda mütsi ka sõjaeelsel perioodil Ameerika Ühendriikide Föderaalse Juurdlusbüroo agentide riietusena. Kuigi see ei olnud ametlik vormiriietus, võis see olla peen ja juhuslik viis agentide tuvastamiseks.
Kui 1950. aastad jõudsid, oli paadikübar peaaegu iga suveürituse tavaline ese. Ametlike ürituste jaoks oli paadikübar ainus õlgkübar, mida peeti vastuvõetavaks. Vildist kontrapunkti ei loodud ja müts säilitas oma esialgse materjali.
Ehkki need õlgkübarad on sellest ajast alates peavoolu moepildist lahkunud, pole paadikübarad päris kadunud. Neid kasutatakse ikka aeg-ajalt purjetamiseks, sõudmiseks ja paadisõiduks. Nagu nimigi ütleb, sobivad paadikübarad alati kõige paremini veepealsele kohale.