Pimenägemine on haruldane juhtum, mille puhul tajutavalt pime inimene, st inimene, kes ei näe teadlikult, suudab siiski reageerida teatud tüüpi visuaalsetele stiimulitele. See ebatavaline nähtus on üldiselt tingitud kuklasagara, nägemise eest vastutava ajuosa kahjustusest. Silmad toimivad endiselt normaalselt, kuid ajuosa, mis muudab visuaalsed stiimulid arusaadavateks sensoorseteks andmeteks, ei tööta. Isik, kellel on pimenägemine, on sisuliselt pime, kuna ta ei oska normaalses mõttes lugeda, värve eristada ega midagi näha. Testid näitavad, et nad on siiski võimelised kirjeldama antud visuaalse stiimuli erinevaid tunnuseid täpsusega, mida ei saa seletada puhta juhusega.
Teadlased on täheldanud ja klassifitseerinud kahte peamist pimenägemise tüüpi. Inimesed, kellel on esimest tüüpi pimenägemine, ei tunne üldse visuaalseid stiimuleid. Vajutades saavad need aga kirjeldada visuaalsete stiimulite aspekte, nagu liikumine ja asukoht, väga täpselt. Teist tüüpi pimenägemisega inimestel on kaudne teadlikkus visuaalsete stiimulite olemasolust ja nad võivad või ei pruugi olla võimelised kirjeldama objekti asukohta. Näiteks võivad nad olla teadlikud oma silmadest, et jälgida liikuvat objekti, isegi kui nad seda objekti tegelikult ei näe.
Pimenägemise uurimine on paljastanud huvitava erinevuse tegevuse ja tegevusest teadlikkuse vahel. Isik võib omada nägemisvõimet, kuid ta pole sellest võimest täiesti teadlik. See viitab ka kindlale erinevusele teadlike ja teadvustamata vaimsete protsesside vahel. Pime inimene ei saa teadlikult jälgida objekti, kui see liigub üle tema vaatevälja. Asjaolu, et mõned pimedaga inimesed on tõepoolest võimelised oma silmadega liikumist jälgima, näitab selgelt teatud teadvuseta töötlemise taset.
Seda nähtust on mitmel korral demonstreeritud ka inimestel, kes ei kannata täielikku pimedust. Primaarse nägemiskoore kahjustused võivad muidu täiesti normaalses vaateväljas põhjustada skotoome ehk pimedaks jäävaid saari. Nii nagu täiesti pimedatel inimestel, suudavad skotoomiga inimesed mõnikord visuaalsete stiimulite esinemist olulise täpsusega ennustada või jälgida liikuvat stiimulit oma silmadega. Seda nimetatakse ka pimenägemiseks, kuigi inimene ei pruugi olla täiesti pime. Silmad töötavad endiselt korralikult ja visuaalsed andmed on olemas, kuid mehhanismid, mille abil seda teavet saab muundada arusaadavateks sensoorseteks andmeteks, ei tööta.