Blemmyes on mütoloogilised koletised, mida Plinius Vanem kirjeldas ajakirjas Naturalis Historia (umbes 77 e.m.a). Rooma ajastu hilisemas ajaloos hakati seda nime seostama tõelise Aafrika etnilise rühma, beja rahvaga. Hilisemate roomlaste poolt Blemmyde nime all tuntud bejad olid rändhõim, kes pidas roomlastega mitmeid sõjalisi võitlusi.
Väljaandes Naturalis Historia kirjeldab Plinius vanem Blemmyesid kui atsefaalseid ehk peata inimesi, kellel on suud ja silmad rinnal. Sarnaseid olendeid kirjeldati hiljem ka teistes nn loodusloo teostes. Järgides traditsiooni omistada koletuid atribuute vähetuntud inimestele ja kohtadele, paigutab Sir Walter Raleigh need uude maailma ja nimetab neid oma 1595. aasta Guajaana avastuses Ewaipanomaks.
Hiljem sisenesid need olendid inglise folkloori antropofaagideks ehk inimsööjateks. Shakespeare mainib neid raamatutes “Windsori rõõmsad naised” (1602) ja Othello (1605). Blemmyesid ilmusid ka erinevates Euroopa keskaja entsüklopeediates.
Ajaloolised Blemmyed elasid peamiselt tänapäeva Sudaanis. Nad olid Egiptuse nuubialased ja nende peamiste jumaluste hulka kuulusid Isis, Mandulis ja Anhur. Kreeka geograaf Strabo, kes kirjutas sajandil enne Pliniust, kirjeldas neid kui rahumeelseid inimesi. Kuid 2. sajandi lõpuks oli neist saanud märkimisväärne sõjaline jõud.
Aastal 194 e.m.a aitasid Blemmyd Pescennius Nigerit tema võitluses Septimius Severusega, et saada keiserlik koht. Septimius Severus võitis lõpuks. 3. sajandil e.m.a panid Blemmyd roomlasi mitu korda lahingusse, võideldes sageli võimalike Rooma anastajate poolel.
Blemmyd tungisid ka Alam-Egiptusesse ehk Teebasse vähemalt viis korda. See tekitas roomlastele erilise probleemi, kuna piirkond oli impeeriumi teraviljatootmise keskus. Kuigi Blemmyd pidasid sageli tugevat võitlust, ei vastanud nad lõpuks Rooma sõjalistele jõududele.
Blemmyed said aastatel 279–280 e.m.a Marcus Aurelius Probuse juhtimisel purustava kaotuse. Kuid nad tungisid Diocletianuse valitsusajal koos Nobatae hõimuga uuesti Egiptusesse. Aastal 298 e.m.a sõlmis keiser hõimudega rahulepingu, tõmmates Rooma piirid põhja pool Philaesse ja andes kahele hõimule iga-aastase kullastipendiumi.