Tiikpuit, mida hinnatakse selle vastupidavuse, tugevuse ja ilmastikukindluse poolest, on pärit Kagu-Aasiast. Kuigi tiikpuumetsad olid kunagi selles maailma osas levinud, on põlluharimine ja maaharimine pakkumist järsult vähendanud. Mõned ainsad allesjäänud vanad tiikpuumetsad asuvad Birma riigis, mille seda kontrolliv sõjaväerežiim nimetas ümber Myanmariks. Nendes metsades omast puitu tuntakse Birma tiikpuuna. Selle valitseva valitsuse väidetavate inimõiguste rikkumiste tõttu on Birma tiikpuu import ebaseaduslik mitmes riigis, sealhulgas Ameerika Ühendriikides.
Suur osa tänapäeval vabaturul olevast tiikpuust on toodetud tiikpuuistandustest, mis on istutatud ja mõeldud kiireks saagikoristuseks troopilises kliimas üle kogu maailma. Kesk- ja Lõuna-Ameerika lopsakad orud on populaarsed istanduskohad, kuna nende tingimused jäljendavad Birma vihmametsade tingimusi. Mööblidisainerid ja tiikpuu kollektsionäärid on istanduse tiikpuu kvaliteedi suhtes segased. Mõned usuvad, et see annab sama tugevuse, läike ja kvaliteedi kui vana puidust, samas kui teised väidavad, et “tõeline” tiikpuu nõuab palju rohkem aastaid kasvu ja loomulikumaid kasvutingimusi.
Nende kultuuride kogukonnad kasutasid Birma tiikpuud koos teiste põlisrahvaste Aasia tiikpuuga traditsiooniliselt kodudes, sildade ehitamisel ja templite fassaadide puitpaneelides, kuna see on väga vastupidav. Isegi sajandeid vanad tiikpuust ehitised eksisteerivad neis riikides ikka veel ilmastikust ega stiihiast ilmast puutumata. Tiikpuu kohalik kasutamine vähenes, kui puit muutus ekspordiks väärtuslikuks.
Birma tiikpuu eksport sai alguse siis, kui eurooplased, kes tulid piirkonda tavaliselt kolonistidena, avastasid selle puidu paljud omadused. Varsti meisterdati Kagu-Aasia tiikpuust moodne mööbel Euroopa majapidamises kasutamiseks ja sellest sai peagi staatuse sümbol. Tiikpuit on endiselt kallis ja kannab endas endiselt staatuse hõngu. See on populaarne nii sise- kui ka välimööbli jaoks ning seda kasutatakse sageli paadi korpustes ja kestades.
Ameerika Ühendriigid keelustasid 2003. aastal Birma tiikpuu impordi koos kõigi teiste Birma päritolu toodetega, viidates militaristliku valitsuse arvukatele inimõiguste rikkumistele ja demokraatiavastasele hoiakule. USA valitsuse hinnangul võimaldaks Birma tiikpuu import Ameerika dollaritest rahastada sõjalise režiimi tegevust. Sageli on väidetud, et sõjavägi rahastab paljusid oma tegevusi põlisrahvaste tiikpuu müügi kaudu, mistõttu on mõned kommentaatorid nimetanud Birma tiikpuud “konflikttiikpuuks”.
Birma tiikpuu suudab endiselt jõuda USA ja Euroopa turule, kuid sageli on selle minevik vähemalt pealiskaudselt varjatud. See on suuresti tingitud tiikpuu sagedasest ekspordist lähedalasuvasse Indiasse ja Hiinasse. Nende riikide tootjad võtavad vastu ja töötlevad Birma tiikpuitu ning müüvad selle seejärel otseekspordina edasi.
Ameerika Ühendriigid püüdsid seda lünka kõrvaldada 2008. aasta Lacey seadusega, mis kohustab eksportijaid loetlema mis tahes taimse toote „koristusmaa”. Seaduse kohaselt on Birma piirkonnast pärit taimede ja puidu eksport ebaseaduslik, isegi kui need tulevad teisest riigist. Seadus on oluliselt aeglustanud Birma tiikpuu sisenemist USA turule, kuid ei seadnud müügi- ega kasutuspiiranguid tiikpuu saematerjalile ega juba USA piirides olevatele toodetele.