Bipolaarne neuron on närvirakk, mis paikneb inimestel ja mõnel loomal ning on määratletud kahe “protsessi” või käetaolise pikendusega, mis ulatuvad raku keha mõlemalt küljelt. Nagu kõik neuronid, mängivad need närvisüsteemis üldiselt olulist rolli, suunates aistinguid närvidest edasi-tagasi ajju, kus neid saab tõlkida ja töödelda. Bipolaarse pikendusega neuronid osalevad peaaegu alati sensoorsetes reaktsioonides. Need on väga olulised näiteks silmade võrkkesta signaalide tõlgendamisel ning ka lõhna ja kuulmise mõjutamisel. Nende põhiülesanne on signaalimuutuste tuvastamine ja seejärel nende edastamine närvisüsteemist aju vastavasse töötlemiskeskusesse.
Neuronid üldiselt
Närvisüsteem koosneb esiteks loomulikult närvidest, kuid neuronitena tuntud spetsiaalsed rakud on nende närvide poolt väljastatavate signaalide peamised kandjad. Neuronid on laetud teatud elektrokeemiliste osakestega, mis võimaldavad neil väga kiiresti signaale mööda intensiivseid võrke edastada. Neid on erineva kuju ja suurusega ning need on tavaliselt pühendatud teatud tüüpi signaalidele. Nad on paljuski sarnased mis tahes muu keharakuga; nende keemia on näiteks umbes sama ja nad kannavad tavaliselt geneetilist materjali ja muid valke ja energiapõhist ainet. Seal on ka unikaalseid elemente. Neuronid on kujundatud nii, et need ühenduvad üksteisega kiiresti ja pakuvad närviülekannete jaoks “lülisid” või “ahelaid” ning neil on tavaliselt spetsiaalne kate, mis võimaldab elektrilaengutel kiiremini liikuda.
Rakkude polaarsuse mõistmine
Neuronite polaarsuse määramisel tuleb tavaliselt vaadata, mitu laiendit sellel on. Neuronidel on tavaliselt pikendused, mida nimetatakse denriitideks ja aksoniteks, mis aitavad kanda laenguid ja võivad samuti aidata neuroneid omavahel ühendada. Nende laienduste orientatsioon ja väljaulatumine aitab määrata lahtri orientatsiooni. Bipolaarne neuron on selline, millel on kaks vastassuundades väljaulatuvat pikendust, mis annab talle käte mulje. Alternatiivid hõlmavad multipolaarseid neuroneid, millel on palju endeid, või pseudonuipolaarseid neuroneid, millel on kaks komplekti nii aksonit kui ka dendriiti, mis jooksevad vastassuunas.
Põhiomadused
Bipolaarsed neuronid kipuvad võtma lõikude kaupa vaadatuna ovaalse kuju. Tavaliselt suhtlevad nad teiste närvisüsteemi rakkudega keemilise signaalimise kaudu ja neid klassifitseeritakse elektriliselt erutuvateks.
Lisaks kirjeldatakse seda tüüpi rakke nende energiaväljundi osas tavaliselt kui “sees” või “väljas”. Kui “sisselülitatud” bipolaarsed neuronid erutuvad keemilisest signaalimisest ja hakkavad edastama, siis need, mis on välja lülitatud, ei ole tavaliselt vastuvõturežiimis ega edasta aktiivselt. Mõlemad on sensoorse energia säilitamise seisukohast olulised ja enamik neist saab olukorra nõudmisel lülituda sisse-välja ja tagasi.
Võrkkesta rakud
Need neuronid on peamiselt seotud inimese meeltega seotud signaalide edastamisega. Nägemine on nende üks peamisi funktsioone ja seda tüüpi spetsifikatsiooniga rakud on tavaliselt otseselt seotud võrkkestaga, silma nägemist töötleva keskusega. “Sees” võrkkesta bipolaarne neuron reageerib tavaliselt glutamaadi vabanemisele valguse käes paisudes. Neuron loetakse väljalülitatuks, kui valguse kokkupuude on minimeeritud ja võrkkest naaseb normaalsele suurusele. Kui see on sisse lülitatud, kaitsevad need neuronid võrkkesta katiooni läbilaskvate kanalite eest.
Lõhnarakud
Lõhn on veel üks oluline funktsioon. Selle tööga neuroneid peetakse tavaliselt haistmisloomulisteks. Lõhnarakud liiguvad tugirakkude vahel ja närvisüsteemi pinna lähedal. Dendriidid paisuvad, moodustades vardad, mis aitavad luua Bowmani näärmetest vedelikukihti, ja korralikult toimivad protsessid hoiavad ära haistmishäireid ja muid sellega seotud probleeme.
Roll kuulmises ja tasakaalus
Kuulmine on veel üks oluline neuronite toetatud süsteem, mis tugineb suuresti bipolaarsetele rakkudele. Sisekõrva ganglionid on rakud, mis kannavad signaale näiteks sisekõrvast ajju. Vestibulaarsed ganglionid on samuti osa vestibulaarsüsteemist ja need reguleerivad keha tasakaalu. Probleemid närvisignaalidega nendel radadel võivad põhjustada inimestel pearinglust ja peapööritust.