Biopsühhosotsiaalne mudel on meetod tervise ja haiguste mõistmiseks bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite kaudu. Biopsühhosotsiaalse mudeli põhimõte ütleb, et kõik tervisega seotud küsimused on nende kolme teguri kompleksse koosmõju tulemus. Modelli on meditsiiniringkondades nii austatud kui kritiseeritud. Võhiku terminites tuntakse biosühhosotsiaalset mudelit vaimu-keha ühendusena.
1977. aastal töötas Ameerika psühhiaater nimega George Engel välja esimese biopsühhosotsiaalse mudeli. Engeli eesmärk oli mõista kõiki aspekte, mis viisid konkreetsete haigusseisundite väljakujunemiseni, et pakkuda tipptasemel ravi. Biopsühhosotsiaalse mudeli selgitamisel rõhutas Engel hoolduse eristavaid aspekte: patsient; patsiendi sotsiaalne kontekst; ja olemasolevad vahendid haigustega tegelemiseks, nimelt arstid ja suurem tervishoiusüsteem.
Biopsühhosotsiaalses ehk BPS-i mudelis mängib bioloogiline mõju võtmerolli. Mudeli selles aspektis tehakse kindlaks ja uuritakse haiguse füsioloogilisi põhjuseid. BPS-i mudeli aluseks olevad teooriad näevad aga bioloogilisi tegureid vaid haiguse ühe osana ja et ükski haigus ei avaldu ainult füsioloogilistel põhjustel. See peab töötama koos teiste otsustavate funktsioonidega.
Psühholoogiline mõju on veel üks neist peamistest tunnustest. Mudeli selle aspekti kohaselt otsib tervishoiuteenuse osutaja aluseks olevaid psühholoogilisi probleeme, mis aitasid kaasa patsiendi seisundi arengule. Haigust võivad soodustada mitmesugused psühholoogilised mõjud, sealhulgas depressioon, negatiivsed mõttemustrid ja enesekontrolli puudumine.
BPS-i mudeli sotsiaalse mõju aspekt uurib haigust sotsioloogilisest vaatenurgast. Engel järeldas, et sellistel kaalutlustel nagu majanduslik olukord, religioon ja isegi tehnoloogia võivad haiguste tekkimisel olla keskne roll. Arvatakse, et isiklikud uskumused on haiguse kujunemisel olulise tähtsusega.
BPS-i mudel on pälvinud nii tunnustust kui ka kriitikat. Toetused hõlmavad vaimu ja keha ühenduse kontseptsiooni ning see idee on populaarsust kogunud ja moodustanud aluse kõigele alates treeningprogrammidest kuni eneseabiraamatuteni. Vastased leiavad aga, et BPS-i mudel on puudulik ja oma olemuselt defektne. Nad tsiteerivad seda mudelit kui võimalust patsientide mõjuvõimu vähendamiseks ja tekitavad neis tunde, et neil pole oma haiguse või selle ravi üle sõnaõigust. Vastased väidavad ka, et BPS-i mudel teeb bioloogiliste ja psühholoogiliste tegurite vahel ebateaduslikke erinevusi.