Biopsühholoogia on teaduslik distsipliin, mis rakendab psühholoogia mõistmisel bioloogia põhimõtteid. Selle valdkonna teadlased uurivad neuroteaduste teemasid, et nad saaksid teada, kuidas ja miks aju emotsioone mõjutab. See uurimisvaldkond on üsna iidne; Hiina ja Lähis-Ida teadlased uurisid teemasid, mida biopsühholoogias tänapäeval jätkuvalt uuritakse juba 800. aastatel e.m.a. 20. sajandil arenenud meditsiinilise pildistamise tehnikate ja aju sügavama mõistmisega toimus selles valdkonnas revolutsioon.
Seda distsipliini tuntakse ka füsioloogilise psühholoogia või käitumusliku neuroteadusena. Teadlased uurivad selliseid teemasid nagu aju ja kesknärvisüsteem ning nendes süsteemides signaalide saatmiseks kasutatavad neurotransmitterid. Biopsühholoogid on huvitatud nii normaalsest kui ka ebanormaalsest füsioloogilisest funktsioonist, uurides inimese aju mitmekesisust, et saada rohkem teavet inimpsühholoogia mitmekesisuse kohta. Inimese aju füsioloogia tundmaõppimiseks kasutavad nad meditsiinilisi pildiuuringuid ja mitmesuguseid muid tehnikaid.
Aju mõistmisega saab biopsühholoog uurida aju rolli emotsioonides, tajudes, vaimsetes protsessides ja käitumises. Biopsühholoogia hõlmab uuringut selle kohta, kuidas aju kõrvalekalded võivad käitumist mõjutada, et saada rohkem teavet inimeste kohta, kes võitlevad selliste probleemidega nagu depressioon. Teadlasi huvitab ka aju adaptiivne käitumine ja tähelepanuväärsed viisid, kuidas aju saab raskustega kohaneda.
Sellel õppesuunal on ruumi paljudele põnevatele uuringutele. Biopsühholoogid saavad töötada erinevates tingimustes, et saada rohkem teavet nii inimeste kui ka loomade käitumise kohta. Mõned töötavad juhendajatena, pakkudes haridust selle valdkonna uutele põlvkondadele. Teised biopsühholoogiast huvitatud inimesed võivad töötada puhta teadustööga ning neid võib leida ka farmaatsiaettevõtetes, uurimishaiglates, valitsusasutustes ja eraorganisatsioonides, mis soodustavad aju sügavamat mõistmist.
Kuna biopsühholoogia hõlmab sageli tööd inimestega, võib see olla vastuoluline. Teadlased peavad eksperimentide kavandamisel töötama eetikakomiteede juhendamisel, tagamaks, et nende töö viiakse läbi eetilisel viisil ja et nende katsealused tegutsevad teadliku nõusoleku alusel. Teadliku nõusoleku saamise tava on tänapäevaste teadusuuringute kriitiline aspekt, mille eesmärk on käsitleda ajalooliste eksperimentide ajastul tõstatatud eetilisi probleeme, mille käigus inimesi ei teavitatud toimuvast. Mõned neist katsetest hõlmasid väga vastuolulisi tegevusi, mida hiljem peeti inimeste ärakasutamiseks ja kuritarvitamiseks, mis tõi kaasa karmimad reeglid eksperimentaalse eetika kohta ja komiteede väljatöötamiseni eksperimentide järelevalveks.