Prantsuse filosoof Michel Foucault kasutas esmakordselt terminit biovõim, et kirjeldada viisi, kuidas riik saab avaldada täielikku kontrolli oma koostisosade üle. Tema 20. sajandi selleteemalist tööd on nimetatud olemuselt poststrukturalistlikuks või dekonstruktsionistlikuks. Lisaks biojõu teooria sõnastusele kujunes Foucault’st huvitav kirjanduse ja oma aja kriitik, kuigi tema tekste on poststrukturalismi alustavale uurijale väga raske lugeda.
Foucault väitis, et biovõim oli viis, kuidas kapitalistlikud riigid avaldasid inimeste üle kontrolli, et elu paremini edendada. Peamised kontrollivahendid olid statistika ja tõenäosused. Riigid, see tähendab riike, analüüsisid tõenäolisi reaktsioone valitsuse tegevusele ja viise, kuidas inimesi saaks tõenäoliselt kontrollida ja suunata kõigis eluvaldkondades. Isegi demokraatlikus riigis mõjutab see sotsiaalteaduste ja poliitikateaduste abielu kõrget kontrolli elanikkonna üle, nagu väidab Foucault.
Biojõus soovitatud jõudu kasutatakse riigi hüvanguks, et kaitsta oma inimeste elusid. Sellised asjad nagu arstiabi juhtimine võivad olla osa riigist, mis kasutab bioenergia valitsemise tehnikaid. Foucault viib seda aga kaugemale, vihjates, et parima kontrolli saab saavutada eugeenika abil. Eugeenika on teooria, mis on tulvil rassismi ja klassitsismi, kus inimesed rakendavad loodusliku valiku kontseptsioone inimkonna kasuks. Seega valitakse välja ühiskonnale ebasoovitavate omadustega inimesed, kes ei luba vaese tausta või oluliste terviseprobleemidega inimestel paljuneda.
Eugeenika teooriad, eriti kui oleme kloonimisele ja muudele geenitehnoloogia vormidele nii lähedal, on hirmutavad rohkem kui vähestele inimestele. Kirjanikud ja filosoofid on paljude aastakümnete jooksul tauninud reprodutseerimiseks teadusliku valiku kontseptsiooni, kusjuures võib-olla on selle reprodutseerimisvormi viimase aja parim kriitika film Gattaca. Kõige klassikalisem eugeenika kriitika on romaan 1984.
Lisaks rahvastiku kontrolli rakendamisele selektiivse taastootmise teel on biojõu oluline osa ka riigi kaitse võimu säilitamiseks. See hõlmab riiki ähvardavate elementide hävitamist ja õigustab kõiki riigi tegevusi.
Seda tüüpi biojõu näidet saab hinnata USA praeguse suhte põhjal mitme araabia riigiga. Mõned väidavad, et parim tegevus oleks hävitada kõik araabia riigid ja vabastada maailm terrorismist. See on biojõud selle kõige inetumal ja äärmuslikumal kujul ning see on Foucault’ kontseptsioonide järgi õigustatud. Sellist harjutust on ajaloos varem nähtud juutide massilises hävitamises Teise maailmasõja ajal ja hiljutiste massilise genotsiidide puhul Sudaanis.
Sellise genotsiidi toimepanijad usuvad, et tegutsevad riigi hüvanguks. Enamik usub aga, et riigi ülim hüve on töö- ja koostöösuhted kõigi rahvastega. Biopower sellist teooriat ei toetaks, kuna selektiivset paljunemist oleks mitmekesisust võimaldava korra korral keerulisem kontrollida.
Foucault’ arvates on biovõim loomulik suundumus eemalduda suveräänsetest riikidest, mida valitseb surmaähvardus vastastele või neile, kes seadust ei järgi. Siiski näeme enamikus riikides nii biovõimu kui ka surmaohtu, olenemata nende poliitilisest struktuurist.
Seda, et Foucault tuvastab ja nimetab biojõu, ei tohiks võtta sellega seotud käitumise toetamisena. See on vaatlusel põhinev filosoofia ja see ei pruugi esindada isiklikke seisukohti. Poststrukturalistlikku teooriat on mõnikord tembeldatud fašistlikuks ja raske on mitte ärrituda mõttest, et biojõudu kasutatakse genotsiidi õigustuseks.
Poststrukturalisti eesmärk on aga sundida indiviidid oma mugavustsoonist kaugele välja ja luua tähenduste paljusus. Sellised teoreetikud soovivad sageli esile kutsuda poleemikat, kuna usuvad, et see toob kaasa tegeliku mõtlemise selle üle, kuidas maailm toimib ja kuidas maailm seda vaadatakse. Foucault’ teooriaid bioenergia kohta ei tohiks võtta päriselt, kuna need on äärmiselt keerulised.