Haiguse ja tervenemise biomeditsiiniline mudel keskendub puhtalt bioloogilistele teguritele ning välistab psühholoogilised, keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud. Seda peetakse enamikus lääneriikides tervishoiutöötajate jaoks domineerivaks kaasaegseks viisiks haigusseisundi diagnoosimiseks ja raviks. Enamik tervishoiutöötajaid ei küsi esmalt patsiendi psühholoogilist või sotsiaalset ajalugu; selle asemel kipuvad nad analüüsima ja otsima biofüüsikalisi või geneetilisi rikkeid. Keskendutakse pigem objektiivsetele laborianalüüsidele kui patsiendi subjektiivsetele tunnetele või ajaloole.
Selle mudeli kohaselt on hea tervis vabanemine valust, haigustest või defektidest. See keskendub füüsilistele protsessidele, mis mõjutavad tervist, nagu seisundi biokeemia, füsioloogia ja patoloogia. See ei võta arvesse sotsiaalseid või psühholoogilisi tegureid, mis võiksid haiguses rolli mängida. Selles mudelis on igal haigusel üks algpõhjus ja kui see põhjus on kõrvaldatud, on patsient taas terve.
Biomeditsiiniline mudel vastandub sageli biopsühhosotsiaalsele mudelile. 1977. aastal seadis psühhiaater George L. Engel kahtluse alla biomeditsiinilise mudeli domineerimise, pakkudes välja biopsühhosotsiaalse mudeli, et hinnata terviklikult patsiendi bioloogilist, sotsiaalset, psühholoogilist ja käitumuslikku tausta, et määrata kindlaks tema haigus ja ravitee. Kuigi biomeditsiiniline mudel on jäänud enamikus kohtades domineerivaks teooriaks, kasutavad paljud meditsiinivaldkonnad, sealhulgas õendus, sotsioloogia ja psühholoogia, mõnikord biopsühhosotsiaalset mudelit. Viimastel aastatel on mõned meditsiinitöötajad hakanud kasutusele võtma ka biopsühhosotsiaal-spirituaalset mudelit, nõudes, et arvesse tuleks võtta ka vaimseid tegureid.
Biopsühhosotsiaalse mudeli pooldajad väidavad, et biomeditsiiniline mudel üksi ei võta arvesse kõiki tegureid, mis mõjutavad patsiendi tervist. Diagnoosimisel võetakse arvesse nii bioloogilisi probleeme kui ka psühholoogilisi tegureid, nagu patsiendi meeleolu, intelligentsus, mälu ja taju. Biomeditsiiniline lähenemine ei pruugi näiteks võtta arvesse sotsioloogiliste tegurite, nagu perekond, sotsiaalne klass või patsiendi keskkond, rolli terviseseisundi põhjustamisel, ja seega ei anna see vähe teavet selle kohta, kuidas haigusi ennetada. Patsiendi, kes kaebab sümptomite üle, millel ei ole ilmset objektiivset põhjust, võib samuti tunnistada, et ta ei ole haige, hoolimata nende sümptomite tegelikust mõjust patsiendi igapäevaelule.
Paljud puudeuuringute teadlased kirjeldavad puude meditsiinilist mudelit, mis on osa üldisest biomeditsiinilisest lähenemisviisist. Selles mudelis on puue täiesti füüsiline nähtus ja puudega olemine on negatiivne, mida saab parandada ainult siis, kui puue ravitakse välja ja inimene muudetakse “normaalseks”. Paljud puuetega inimeste õiguste kaitsjad lükkavad selle tagasi ja propageerivad sotsiaalset mudelit, milles puue on erinevus – ei hea ega halb omadus. Sotsiaalmudeli pooldajad näevad puuet kultuurilise konstruktsioonina. Nad juhivad tähelepanu sellele, et see, kuidas inimene oma puuet kogeb, võib olenevalt keskkonna- ja ühiskonnamuutustest erineda ning puudega peetav inimene võib sageli olla terve ja jõukas ilma spetsialisti sekkumiseta või puuet ravimata.
Nõustamine on teine valdkond, mis kasutab sageli terviklikumat lähenemist tervenemisele. Selle raamistiku pooldajad märgivad, et biomeditsiinilise mudeli puhul otsib patsient eksperdilt konkreetset diagnoosi ja ravi. Paljud nõustajad püüavad sageli konkreetse haigusseisundiga patsiente mitte sildistada, vaid aitavad neil oma tugevaid külgi ära tunda ja nende positiivsetele omadustele tugineda. Suhe on palju koostööpõhine kui biomeditsiinilises mudelis, kus tervishoiutöötaja juhendab patsienti järgima arsti korraldusi, et ta saaks terveks.