Bimodaalsus on tava kasutada ühes muusikalises kompositsioonis kahe erineva helikõrguse klassi noote, muutes võtme või tonaalse keskpunkti mitmetähenduslikumaks. Seega on tegemist tehnikaga, mille eesmärk on pakkuda huvitavamat harmoniseerimist ja nihutada tonaalse muusika piire. Seda peetakse kaasaegsemaks meetodiks ja see on tihedalt seotud polütonaalsuse muusikalise kontseptsiooniga.
Bimodaalsus võib kasutada helilooja valitud kahte helikõrgusklassi. Tunnid ei pea olema sellised, mida tänapäeva heliloojad ja kuulajad teavad kui “suure” või “minoorse” skaala. Samuti saavad nad kasutada iidsete kreeklaste välja töötatud režiime, sealhulgas dooria, früügia, lüüdi, miksolüüdi, eoolia, lokriuse ja joonia režiimi. Teiste võimalike klasside hulka kuuluvad terved toonid ja pentatoonilised skaalad.
Peamine erinevus bimodaalsuse ja lihtsa võtme või režiimi muutmise vahel seisneb selles, et bimodaalsus nõuab kahe režiimi samaaegset olemasolu. Näiteks F-st algava lüüdi režiimi noodid on F, A, B, C, D ja E. D-st algava Doria režiimi noodid on D, E, F, G, A, B ja C. Kui üks mängija mängis lüüdi keeles taktid üks kuni neli ja teine mängija esitas Locria keeles taktid üks kuni neli, oleks tükk tõeliselt bimodaalne. Kui teoses kõik mängiksid lüüdi keeles taktides ühest neljani ja kõik mängiksid Locriani taktis viiest kuni kaheksani, siis teos ei sobiks bimodaalsesse definitsiooni.
Tavaliselt töötavad ainult ühe režiimi või tonaalse keskpunktiga teoses kõik read koos sama harmoonilise edenemise piires, kuigi iga rida võib olla rütmiliselt ja meloodiliselt sõltumatu. Bimodaalsuses ei vasta see enam tõele. Olemasolevad harmooniad võivad sobida mõlema helikõrguse klassiga. Sageli põhjustab see kõrge dissonantsi või vähemalt keerukamaid akorde.
Helilooja jaoks, kes ei soovi nii palju helikõrguste vahelist kokkupõrget, on bimodaalsuse väljakutseks helikõrguste klasside ühisosa ja seoste leidmine ning neist mitte kõrvale kaldumine. Näiteks kasutades lüüdi F-l ja Dorianit D-l, võib helilooja märgata, et d-moll akord D, F ja A nootidega on võimalik mõlemas režiimis. Lüüdi keeles oleks d-moll akord üles ehitatud viisi viiendale noodile. Dorianis oleks see üles ehitatud režiimi esimesele noodile. Helilooja võib ka märgata, et kahe režiimi kahe esimese noodi vaheline kaugus on terts, mis moodustab mediaanse suhte.
Bimodaalsust ei tohiks segi ajada režiimide segamisega. Režiimimikseerimisel laenavad heliloojad lihtsalt harmooniaid duuri ja selle suhtelise molli vahel. See annab heliloojale suurema võimaluse lisada teosele rohkem värvi ning kasutada erinevat tüüpi progressioone ja akordisuhteid, kuid režiimid vahelduvad, selle asemel, et mõlemad korraga esineda. Seda tehnikat bimodaalsusest eristab asjaolu, et helilooja ei saa korraga kasutada nii duur- kui ka mollitoonide meloodiaid ega harmooniaid.