Bildungsromani romaan jälgib peategelase elu lapsepõlvest täiskasvanueani. Selles osas sarnaneb see romaaniga „täieliseks saamine”. Bildungsromani romaan erineb „täieliseks saamisest” aga selles, et see keskendub peategelase psühholoogilisele ja moraalsele arengule.
Žanr sai alguse 18. sajandi Saksamaal. Žanri ideed käsitles esmakordselt 1774. aastal Friedrich von Blanckenburg ja selle termini võttis esmakordselt kasutusele 1819. aastal Karl Morgenstern. Žanri populaarsus levis peagi väljapoole Saksamaa piire ja kogu Euroopas. Sellest sai autorite jaoks tavaline viis kirjutada inimese, eriti naiste ja etniliste või usuvähemuste arengust.
Bildungsromani romaanidel on mitmeid ühiseid jooni. Need raamatud keskenduvad tavaliselt ühele tegelasele, kuigi mõned käsitlevad väikest rühma inimesi. Oluline element on peategelase areng, kes on sageli ühiskonnast mingil moel eraldatud ja sageli tegelik või metafooriline orb.
Ühiskonna kitsendused, millesse Bildungsroman romaan on seatud, on selgelt määratletud. Need väga kitsendused koos sügava tagasilöögi või kaotustundega sunnivad peategelast ühiskonna vastu reageerima. Romaan kirjeldab pikka ja aeglast protsessi, mille käigus peategelane leiab tee tagasi ühiskonda ning selle väärtuste ja ideede aktsepteerimise poole. Selle pika teekonna kaudu omandab tegelane eneseteadvuse ja sotsiaalse vastutustunde.
Bildungsromani romaanist on mitmeid näiteid, kusjuures esimene romaan on sellisena tunnustatud Johann Wolfgang von Goethe “Wilhelm Meisteri praktika”. Romaan määratles žanri ja järgib kodanliku kaupmehe poega Wilhelmi ja tema rahulolematust sellega, kes ta on. Wilhelm leiab, et tema olukord ja sotsiaalsed kitsendused on tühjad ja elutud. Lõpuks leiab ta lohutust ja koha salapärases seltskonnas ning Shakespeare’i näidendite, näiteks “Hamlet” mängimise kaudu.
Kaasaegsem näide on Kazuo Ishiguro Never Let Me Go. Romaan järgib kolme noort peategelast Ruth, Tommy ja Kathy. Nad on sõna otseses mõttes orvud, keda kasvatati internaatkoolis nimega Hailsham. Raamatu kolme etapi jooksul üles kasvades saavad nad teada oma saatusest: nad on kloonid, mille eesmärk on annetada oma elundeid haigetele. Kuigi armastus sunnib neid oma saatust edasi lükkama, õpivad nad lõpuks sellega leppima.
Afganistani kirjaniku Khaled Hosseini romaan The Kite Runner kirjeldab poisi nimega Amir elu. Ka romaan on jagatud kolme ossa. Esimene osa jälgib Amiri lapsepõlve tuulelohesid Kabulis. Teine näitab tema perekonna lendu Pakistani ja seejärel Californiasse pärast Nõukogude sissetungi. Kolmas järgneb Amirile tagasi Pakistani, et saada teada tema sõprade saatusest.