Mis on bengali?

Bengali keel on keel, mida räägitakse kogu Ida-Indias ja Bangladeshis. Sellel on peaaegu 200 miljonit emakeelena kõnelejat, mis teeb sellest emakeelelt Maal seitsmenda koha. Kuigi terminit bengali kasutatakse endiselt laialdaselt kogu maailmas, on selle keele emakeeleks bengali keel ja see on hakanud levima inglise keeles.
Bengali keeles kasutatakse kahte peamist stiililist kirjutamissüsteemi. Esimene, Shadhubhasha, põhineb bengali vanemal kujul ja seda kasutatakse peamiselt ainult äärmiselt formaalsetes olukordades või mõnes kirjanduslikus keskkonnas. Teist, Choltibhasha, kasutatakse palju laiemalt ja tegelikult tähendab see sõna ise midagi “praeguse keele” sarnast. Bengali kirjakeele praegune standardvorm pärineb 18. sajandi lõpust, kui inglane Sir Charles Wilkins lõi esimese bengali keele trükipressi. Tähestikku kasutatakse ka paljude teiste keelte jaoks, sealhulgas mõned Hiina-Tiibeti keeled, nagu manipuri ja garo.

Nagu mandariini keel ja paljud teised laias geograafilises piirkonnas kõneldavad keeled, hõlmavad ka bengali murded dialekti järjepidevust. See tähendab, et kuigi ühe murde kõnelejad saavad kauguse kasvades tõenäoliselt aru oma naabritest – ja isegi naabrite naabritest, siis on tõenäoline, et kõnelejad ei mõista muud kui mõne sõna teistest murretest. Bengali keeles on mõnevõrra standardiseeritud vorm, mis põhineb Calcutta piirkonnast pärit murdel, kuid selle tõeliselt universaalsuse ulatus on piiratud.

Bengali keel tuleneb iidsest sanskriti keelest ja suur osa selle sõnavarast pärineb otse sanskriti keelest. Seda, mida tavaliselt nimetatakse klassikaliseks sanskritiks, räägiti Indias esmakordselt üle 2,500 aasta tagasi ning selle mõju India kultuurile ja India erinevatele keeltele on suur. Bengali keel ammutab Lähis-Idast Indiasse korduvate sissetungilainete tõttu ka suuresti pärsia, araabia ja türgi keele sõnavara.

Bengali keel on indoaaria keel, mis kuulub suuremasse indoeuroopa kategooriasse. Indoaaria keeli räägitakse kogu India subkontinendil ja ka mõnel sellega piirnevatel aladel. Mõned tuntud näited hõlmavad iidset sanskriti, pandžabi, hindi ja urdu keelt ning isegi Nepali Nepali keelt.

Alates 19. sajandist on kunstnikud bengali keele vastu taas huvi tundnud, mille tulemusena on paljud suurepärased kaasaegsed India kirjanduse ja luule teosed kirjutatud bengali keeles. Selle suundumuse ikooniline näide on Rabindranath Tagore, 1913. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat. Ta vastutab uskumatult suure hulga suurejoonelise luule, romaanide, novellide ja muude kirjutiste eest. Ta on ka nii India kui ka Bangladeshi hümni looja.

Bengali keele lähiajalugu on olnud mõnevõrra segane ja selle rahvuskeele staatuse kaitsmiseks või selle laialdase kasutamise edendamiseks on tekkinud uskumatuid liikumisi. Tuntuim neist sündmustest oli 1952. aasta meeleavaldus Pakistanis, kus hukkus hulk meeleavaldajaid. Protest oli vastuseks Pakistani valitsuse otsusele muuta urdu keel ainsaks riigikeeleks, kuigi suurem osa Pakistani elanikkonnast rääkis bengali keelt.