Batikamaal on iidne kunstivorm, mis seisneb maalide loomiseks kangale – tavaliselt puuvillasele – süstemaatilisest vaha ja värvi kandmisest. Muistsed Batika maalid kujutasid tavaliselt looma- või loodusstseene, kuid võisid kujutada kõike. Algselt peamiselt India ja Aasia piirkondades nähtud kunstivormi leidub nüüd kõikjal maailmas ja paljude riikide kunstikolledžid õpetavad seda tehnikat. Batikmaale saab kanda riietele, riidest mööblikatetele ja seinavaibadele.
Batikamaalid on salvestatud Indias kuni 2,100 aastat tagasi ja need on traditsiooniline Indoneesia kunst, mida on põlvest põlve edasi antud. Seda on leitud ka Egiptuse haudadest. 1900. aastate alguses olid batikmaalid Saksamaal ja teistes Euroopa riikides väga moes. Sõna “batik” pärineb tõenäoliselt indoneesia sõnast ambatik, mis tähendab “täppidega riiet”.
Kuigi tänapäevases Batika maalimises kasutatakse veepõhiseid värve, kasutati iidse Batika protsessi käigus taimseid värvaineid, vaha ning puuvillast või siidist riiet. Pärast riide pesemist ja tärklise eemaldamist tehti lapile söevisand. Kui eskiis oli valmis, kasutati spetsiaalset mesilasvaha ja vaiku sisaldavat vaha, et täita kõik joonisel olevad alad, mida ei värvita. Selleks kasutati suletaolist pilli, mida Indias kutsuti tjantingiks ja Indoneesias cantingiks. Kui vaha pealekandmine oli lõppenud, kasteti riie soovitud värvi värvainesse ja pesti seejärel õrnalt.
Seda protsessi tuli korrata iga värvi puhul, mida kunstnik soovis maalile lisada. Iidne kunst algas alati heledate värvidega ja lõppes tumedate värvidega. Kui tükk oli valmis, eemaldati allesjäänud vaha ja maal kasteti värvide seadmiseks lahjendatud väävelhappe lahusesse.
Batikamaal toodi Aafrikasse 1960. aastatel. 1976. aasta paiku töötasid kunstnikud nagu Henry Lutalo Lumu välja uue protsessi, kes uuris iidset vormi. Valides alustamiseks heledate värvide asemel tumedate värvidega, kasutas ta värvi pealekandmiseks pintsleid, mitte ei kastnud kogu lapi värvi sisse. Värvide kinnistamiseks kasutati vaha. Tausta sügavuse lisamiseks töötati välja ka tehnika, mida nimetatakse killustatuks.
Selle uue protsessi kasutamine võimaldas kunstnikel palju rohkem kontrollida loodud tükkide värvimist, tekstuuri ja varjundit, lisades seninägematule kunstiteosele sügavust. Seda Aafrika protsessi nimetatakse kaasaegseks batikvärvimismeetodiks. Kaasaegsed batikamaalid võivad olla traditsioonilised, kuid paljud kujutavad kaasaegseid, realistliku välimusega objekte või on sageli abstraktsed.