Baroretseptorid, mida nimetatakse ka pressoretseptoriteks, on inimese veresoonte sensoorsed närvilõpmed, mis tuvastavad vererõhu taset ja annavad kesknärvisüsteemile teada ebanormaalsest vererõhust, mis reageerib, reguleerides veresoonte resistentsust ning südame kontraktsioonide kiirust ja tugevust. Seda protsessi nimetatakse barorefleksiks. Baroretseptorid töötavad, tuvastades venituse veresoonte seintes.
Baroretseptoreid on kahte peamist tüüpi: arteriaalne ehk kõrgrõhkkond ja madalrõhkkond. Esimest leitakse ainult südamest väljuvas aordikaares ja unearteri siinustes, mis on peamised aju varustavad arterid. Nagu nimigi viitab, on kõrgrõhu baroretseptorid aktiivsed vereringesüsteemi piirkonnas, kus vererõhk on kõrgeim.
Arteriaalsed baroretseptorid reageerivad väga kiiresti vererõhu muutustele, vallandudes kiiremini, kui vererõhk tõuseb, mille tulemuseks on südame löögisageduse ja veresoonte resistentsuse vähenemine. Kui nad lõpetavad tulistamise, reageerib kesknärvisüsteem südame löögisageduse ja veresoonte resistentsuse suurendamisega. Nad reageerivad ainult lühiajalistele muutustele, nii et kui vererõhk püsib mõne päeva jooksul kõrge, lähtestuvad nad kehas uuele “normaalsele” vererõhule, mille tulemuseks on hüpertensioon.
Madala rõhu baroretseptorid reguleerivad vere mahtu kehas. Need asuvad suurte veenide seintes ja südame paremas aatriumis, mis võtab kehast hapnikuvaba verd. Lisaks vereringesüsteemi mõjutamisele võivad madalrõhu baroretseptorid avaldada mõju ka neerudele, põhjustades liiga väikese veremahu korral soola ja vee peetust. Kui neid stimuleeritakse veenide seinte venitamisega, reageerivad neerud urineerimisega liigse soola ja vee eritamisega. Nende vahendite kaudu aitavad nad säilitada homöostaasi ehk bioloogilist stabiilsust.