Barokkitants on barokiajastu tants. Traditsiooniliselt seostatakse seda aadliga. Selle tantsuperioodi jäänused on jäänud kaasaegsesse tantsu. Barokkitants viitab kõige laiemalt mis tahes tantsule, mida tehti 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses. Täpsemalt viitab see selle perioodi tantsudele Euroopast. Täpsemalt, barokktantsu tantsiti barokiajastul Prantsusmaal kuningas Louis XIV valitsemisajal.
Kuningas Louis XIV oli suur kunstide austaja. Sellisena innustas ta nii tantsu kui ka muusika arengut. Tema õukonnas esile kerkinud tantsuuuendused osutusid nii põhjapanevaks, et kaasaegne klassikaline ballett on siiani säilitanud paljud sammud ja kontseptsioonid. Asjaolu, et neid muutusi julgustasid Louis XIV ja Prantsuse aadel, on põhjus, miks barokktantsu nimetatakse mõnikord “belle danse’iks”, mis tähendab prantsuse keeles “ilusat tantsu” või prantsuse üllas stiili.
Sotsiaalne tants on esimene kahest barokktantsu põhikategooriast. Inimesed esitasid neid tantse ballidel ja sarnastel lõbustusüritustel. Sotsiaalse barokktantsu sammud olid täpsed, kuid need sammud olid piisavalt lihtsad, et enamus inimesi võis kaasa lüüa. Suur osa kirjalikus koreograafias eksisteerivast esindab neid sotsiaalseid tantse, eriti Inglismaalt pärit tantse.
Barokkitantsu teine suurem kategooria on teatritants. Neid tantse esitati õukonnas ning ballettides ja ooperites, sageli tõsisemate või edasijõudnud tantsijate poolt. Tavaliselt olid need keerulisemad kui seltskondlikud tantsud, kuid kasutati samu tantsupõhimõtteid.
Seda tüüpi tantsu saab klassifitseerida ka osalenud tantsijate arvu järgi. Paljud barokktantsud olid mõeldud vaid ühele või kahele tantsijale. Nende tantsijate esinemise ajal seisid külalised ja tantsijad, kes ootasid oma järjekorda, ruumi külgedel. Tantsijad kasutaksid kogu olemasolevat ruumi, suunates oma tantsu kõigi kohalviibijate poole. Teised barokktantsud olid rühmatantsud, mis tavaliselt tähendab, et kõik tantsisid komplektides või ridades.
Barokkitants on tihedalt seotud tantse saatva barokkmuusikaga. Silmapaistvate barokkheliloojate hulgas, kelle muusikat tantsimiseks kasutati, olid JS Bach, George Frederic Händel ja Jean-Baptiste Lully. Need heliloojad mõistsid iga tantsuga seotud samme ja suutsid koostada muusikat, mis sobitus loomulikult tantsijate füüsiliste liigutustega.
Nii nagu kaasaegsed tantsijad, vajasid barokktantsijad oma tantsudes vaheldust, et mahutada erinevat muusikat, tantsijate arvu, tantsijate oskusi ja üldist meeleolu, mida tantsija või tantsijad soovisid edasi anda. Hiljem on olemas palju erinevat tüüpi barokktantse, millest igaühel on oma sammud ja rõhuasetused. Mõned populaarsemad olid courante, sarabande, allemande ja gigue, kuigi levinud olid ka bourrée, passacaglia, hornpipe, gavotte ja chaconne.
Barokkitantsu meistrid panid lõpuks kirja nii seltskonna- kui ka teatritantsude sammud ning just nendest kirjutistest lähtuvad teadlased barokktantsude rekonstruktsioonid. Võib-olla oli neist meistritest kõige mõjukam Raoul-Auger Feuillet, kes lõi kuningas Louis XIV ajal esimese suurema tantsunoodi. Teiste silmapaistvate koreograafide hulka kuulusid Guillaume-Louis Pecour, Pierre Rameau, Mister Isaac, Edmund Pemberton ja Kellom Tomlinson.