Barokkpop on 1960. aastate muusikaline liikumine, mis ühendas klassikalise muusika elemente popi ja rock n’ roll lauludega. Peamised vormi harjutanud bändid olid Zombies, Burt Bacharach, Kinks ja Beach Boys. Märkimisväärsete albumite hulka kuuluvad The Beatlesi “Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band” album ja Pocol Harumi singel “A Whiter Shade of Pale”. Vaatamata seiklusrikkale ja ornamentaalsele muusikale jäävad laulusõnad sageli peavooluks, mitte abstraktseks nagu progressiivse roki puhul.
Rokenrolli ja popmuusikale on lisatud mitmesuguseid instrumente, et muuta see barokkpopiks. Nende hulka kuuluvad täisorkestrid, kammermuusika ja keelpillikvartetid, kuid võivad hõlmata ka üksikuid instrumente. Teiste barokkpopi pillide hulka kuuluvad klavessiin, tšello, metsasarv ja oboe. Barokkpoppi saab lisada ka eksootilisemaid instrumente kogu maailma muusikast, kui need erinevad popi ja roki traditsioonilistest klaveri-, trummi-, bassi- ja kitarriseadetest.
Trend lisada põhilisele rokiseadele ornamentika sai alguse 1960. aastate alguses, kuid saavutas kõrgpunkti psühhedeelse pop-roki languse ja progressiivse või progeroki tõusu vahel. Kuigi selle mõjud olid klassikalised ja eksperimentaalsed, tuleneb vormi nimi barokkkunsti liikumisest. Barokk on kunsti, arhitektuuri ja muusika mõiste, mis lisas lihtsatele teostele ornamentikat. See hõlmas Claudio Monteverdi, Johann Sebastian Bachi, Heinrich Schultzi ja Antonio Vivaldi heliloomingut.
The Beatles võlgneb oma barokkpopi faasi suuresti oma “viiendale liikmele”, produtsendile ja heliloojale George Martinile. Martin õppis koolis oboed ja klaverit ning pärast lõpetamist asus tööle British Broadcasting Corporationi (BBC) klassikalise muusika osakonda. Ta aitas bändi nende varajaste kompositsioonide ja orkestriseadete loomisel sellistel lugudel nagu “Eile” ja “Eleanor Rigby”. Nagu ka “Sgt. Pepper” albumil, kasutasid nad vormi oma „White Album” puhul. George Harrison aitas kaasa ka nende barokifaasile, katsetades eksootiliste instrumentidega, nagu sitar.
Üks varasemaid barokkpopi pooldajaid oli Burt Bacharach. 1960. aastate alguses kasutas Burt flugelhorni sellistes lugudes nagu “Walk On By”. Ta inspireeris otseselt Beach Boysi enda barokkfaasi, mida on näha bändi albumil “Surfer Girl”. Kui algselt taandus barokkpop progeroki ja pungi arenguga, siis 1990. aastatel sai see hoogu koos selliste bändidega nagu REM ja Kula Shaker, mis taaselustasid eksperimenteerimise ja ornamentika.