Barokkflööt on teatud tüüpi flööt, mida kasutati barokiajastul, mis kestis 17. ja 18. sajandi vahel. Sellel perioodil toimus olulisi muutusi muusika, kunsti ja arhitektuuri valdkondades. Selle aja jooksul tehti flöödi kujunduses olulisi muudatusi, mis parandasid oluliselt selle kõla. Paljud usuvad, et barokkflöödi kõla on endiselt parem kui teistel.
Flööt on üks maailma vanimaid muusikainstrumente, mis pärineb 9. sajandist eKr. See on pill, mis kuulub puupuhkpillide perekonda, kuhu kuuluvad erinevad flöödid, klarnetid, oboed ja saksofonid. Kui trumm välja arvata, peetakse seda inimkonna ajaloo vanimaks pilliks. Lihtne flööt on õõnes toru, mis õhku läbi puhudes võib tekitada helisid. Flööditorusse tehtud augud võivad tekitada muusikalisi helisid, kui need on sõrmedega kaetud ja katmata. Barokiajastul oli flööt peenelt viimistletud kontsertpill.
Barokiajastu alguses kasutatud flöötide tüübid olid „põiki flöödid”. Flöödimängija puhus “embušuuri”, mis kujutab endast suuauku flöödi küljel selle suletud otsa lähedal. See oli jagatud kolmeks osaks: pea, keskosa ja jalg. Seal oli kuus võtmeauku, mis mängisid kõiki peamisi skaalasid. Aukude “avad”, sisekambrid, kust õhk läbi läks, olid kõik silindrikujulised.
Barokiajastu edenedes tehti muudatusi põikflöödis, “transvosos”, mille tulemuseks oli tänapäevalgi barokkflööt. Flööti hakati konstrueerima kahes “liigeses”, peas ja kehas. Pealiigendis oli embouchure, mis säilitas silindrilise ava. Peast allapoole kasutati uue disainiga flöödil koonusekujulisi puurauke. Selle tulemuseks oli palju rikkalikum helikvaliteet.
Sellised heliloojad nagu Antonio Vivaldi Itaaliast ning Johann Sebastian Bach ja George Händel Saksamaalt hakkasid kirjutama muusikat spetsiaalselt barokkflöödile. See sai väga populaarseks soolopillina ning seda kasutati üha enam ballettide, ooperite ja kammermuusika partituurides.
Hiljem, klassikalisel muusikaperioodil, tutvustas Theodore Boehm “Boehmi flööti”. See taastas silindrilised avad ning muutis sõrmeaukude kuju ja suurust, andes flöödile suuremad skaalaulatused ja muutes mängimise füüsiliselt lihtsamaks. Boehmi on kritiseeritud selle eest, et see ohverdab helikvaliteeti kasutusmugavusele. Paljud peavad barokkflööti endiselt ülimuslikuks instrumendiks selle kauni tooni tõttu.