Barokkarhitektuur on ehitusstiil, mis arenes välja barokkstiilist kunsti- ja muusikaliikumistest 1600. aastate lõpus ja 1700. aastate alguses. Itaaliast pärit barokk-arhitektuur püüdis renessansiajastu humanistlikumatele arengutele lisada katoliiklikku teatraalsust. Sarnaselt kunsti ja muusikaga lisas barokk põhikujundustele ornamentikat. Barokkarhitektuuri tähtsaim edasiviiv element on katoliku kirik.
Arhitektuuriliikumine lisas arhitektuurile uusi elemente ja oli midagi enamat kui reaktsioon renessansile. Barokk kasutas valgustust paremini, nagu maalimiselgi, kui varasemad arhitektuursed projektid. Selline looming säilitas ka dramaatilise intensiivsuse palju paremini kui varem. Need olid olulised, sest katoliku kirik kasutas barokki vastureformatsiooni esiletõstmiseks ning selle jõukuse ja jõu demonstreerimiseks.
Selline arhitektuur kasvas välja kunstilisest ja muusikalisest liikumisest. Kunstistiil sai alguse 16. sajandil ning kasutas hästi ka valgustust ja dramaatilisi motiive. Draamat ja valgustust kasutati renessansikunsti rahuliku rahu vastu võitlemiseks. Barokkkunstnike hulka kuulusid Peter Paul Rubens ja Rembrandt Harmenszoon van Rijn. Barokkmuusika lisas tavapärastele teemadele dekoratiivseid elemente ning seda ilmestasid Johann Sebastian Bach, Claudio Monteverdi, Heinrich Schultz ja Antonio Vivaldi.
Kuna Itaalias tekkis barokk-arhitektuuri liikumine, on see loomulikult koduks suurele hulgale kaunitele barokinäidetele. Filippo Juvarra lõi Basilica di Superga 1718. aastal ja Palazzina di Stupinigi 1729. aastal. Guarino Guarini lõi Palazzo Carignano 1679. aastal. Teiste peene barokkarhitektuuri näidete hulka kuuluvad Piazza San Pietro ja Palazzo Barberini. Märkimist väärivad ka mitmed purskkaevud, mis on pigem kunstilised skulptuurid kui arhitektuursed, näiteks Fontana Tritone ja Fontana della Baraccia.
Barokk-arhitektuur levis Itaaliast ja teistesse katoliiklikesse riikidesse, nagu Prantsusmaa ja Hispaania. Näiteks Hispaania katedraal Santiago de Compostelas. Prantsusmaal on Salomon de Brosse’i Palais du Luxembourg ja Francois Mansart’i Chateau de Maisons.
Arhitektuuristiil levis ka segasematesse ja protestantlikumatesse piirkondadesse, nagu Püha Rooma impeerium, Holland ja Inglismaa. Stiil kandus üle ka uude maailma, kui asutati Portugali linnad Brasiilias ja Hispaania linnad üle Meso-Ameerika. Näiteks Lorenzo Rodriguezi Sagrario Metropolitano Mexico Citys ja Aleijadinho teosed Brasiilias.
Barokk-arhitektuur hakkas kahanema väljaspool Itaaliat, kui paavsti võim kahanes. Prantsusmaal võttis võimust ilmalik arhitektuur ja planeerimine. Ka protestantlikud riigid hakkasid taas oma stiile leidma. Kuigi see jäi Itaalias valitsevaks stiiliks, leidsid teised riigid enesekindlust ja jõudu alternatiivide väljatöötamiseks. See püsis kõige kauem sellistes kolooniates nagu Brasiilia.