Baritoni sarv on madala vaskpuhkpilli tüüp. See tekitab helisid B-klahvide vahemikus, muutes eralduva müra sügavamaks ja madalamaks kui muud tüüpi sarved. Instrumenti sisaldavad komponendid: spiraaltorud, ventiilid, kellaava ja huulik.
Baritoni sarved kuuluvad messingi perekonda. Sellisena koosnevad instrumendid tavaliselt erineva pikkusega messingtorudest. Nende torude sees vibreerib õhk erinevatel tasanditel ja tekitab seega erinevaid helisid, kui see instrumendi avausest välja lasta. Seda vibratsiooni juhivad huulte liigutused, mida mängija teeb huulikul ja välisseadmed.
Struktuuriliselt on baritonsarvel keskmisest suurem huulik, kuhu mängija asetab huuled. Selle põhikorpus on silindri kujuline, mis keerdub ja mähib end mitu korda, muutes sarve üldpikkuse väiksemaks. Torud lõpevad suure lehtriga, mida nimetatakse kellaks, millest muusika väljub. Paljudel juhtudel on kelluke suunatud püsti, kuigi aeg-ajalt võib see olla ka küljele. Baritoni sarved on struktuurilt sarnased teise instrumendiga, mida nimetatakse eufooriaks, kuid viimane struktuur sisaldab tavaliselt nelja klappi, samas kui baritoni sarved sisaldab kolme klappi.
Üldiselt tekitab see sarv madalaid baritonihelisid. Need sügavamad mürad tulenevad instrumendi esmasest häälestusest B-klahvis, erinevalt kõrgema helitooniga F-klahvist, mida tavaliselt leidub teistes sarvetüüpides. Sarve samm saavutatakse spetsiaalsete kinnitatud seadmetega, mida nimetatakse ventiilidena ja mis reguleerivad toru pikkust ja õhuvoolu sarves. Baritoni peetakse sageli muusikalises skaalas madalaimaks heliks.
Teatud rühmad kasutavad baritoni sarvi sagedamini. Instrument on eriti silmapaistev Suurbritannia piirkondades. Keskkoolid on puhkpilliorkestri jaoks veel üks levinud kodu, nagu ka paljud puhkpillimängijatega orkestrid. Paljudes piirkondades on pill aga populaarsest kasutusest välja langenud.
Baritoni sarve loomiseni viisid mitmed inspiratsiooniallikad. Näiteks madu oli varajane puidust pill, mis tekitas ka madalaid helisid ja millel oli ka huulik. Maole sarnane objekt kerkis esile 19. sajandi alguses ja sellest messingist esemest – ofikleidiidist – sai baritonsarve esimene tõeline esivanem. Peagi järgnes tenorisarv, mis töötas B-klahvis, tekitas sarnaseid helisid nagu baritoni sarv ja tutvustas ventiili kontseptsiooni. Marsibändid olid esimeste rühmade seas, kes pärast seda päris baritoni sarve mängisid.