Beebikõne on verbaalse väljenduse vorm, mille käigus isik, kes pole beebi, suhtleb või räägib beebiga viisil, mis on mõeldud lohutavaks või rahustavaks. Seda tüüpi suhtluses kasutatav hääletoon on sageli pisut kõrgem kui tavalises kõnes ja täishäälikuid saab mõnevõrra välja tõmmata, et tekitada helisid, mida sageli kirjeldatakse kui “kakutamist”. Lapsevanemad või hooldajad kasutavad sageli beebikõnet, et peegeldada neile tagasi imikute või imikute tekitatud helisid ning vestelda beebidega viisil, mis neid rahustab ja on laululaadne.
Mõnikord nimetatakse seda ka “emaks”, beebikõnet peetakse sageli imikute ja hooldajate, näiteks vanemate, suhtluse ja suhete oluliseks osaks. Kuigi beebikõne kasutamine võib tunduda mõnevõrra ebaküps, on kasutatav hääletoon sageli üsna tõhus lapse tähelepanu ja tähelepanu tõmbamiseks. Selle protsessi ajal lapse ja hooldaja vahel keskenduv tähelepanu võib olla oluline vanemate ja beebi vahelise suhte loomisel. Sellise suhtluse toetavad toonid ja helide tagasipeegeldamine imiku poole võivad seda seost veelgi tugevdada.
Beebivestlus võib olla ka paljude laste keelelise arengu oluline komponent. Kuigi sellise suhtluse täpse olemuse ja tõhususe üle keelearengus on vaieldud, näitavad mõned uuringud, et selline rääkimine aitab imikute keele arengut kaasa. Vähemalt on tõenäoline, et beebivestlus aitab imikutel mõista, kuidas keelt kasutatakse kahe inimese vaheliseks suhtlemiseks, kuna laps “vestleb” sageli hooldajaga ja hooldaja vastab. See õpetab imikule, et verbaalne suhtlemine koosneb protsessist, mille kaudu üks osapool räägib, samal ajal kui teine kuulab, ja seejärel vahetab kumbki pool rolle.
Samuti on mõned seaded, mille puhul saab beebikõnet kasutada ilma lapse või imikute juuresolekuta. Kaks täiskasvanut võivad üksteisega suheldes kasutada hääletoone ja “ebaküpset” keelt, et väljendada üksteise vastu tõmmet. Tõenäoliselt on see alateadlik viis, kuidas iga inimene väljendab selliste verbaalsete näpunäidete abil teise vastu usaldust ja tunnet, et ta hoolitseb selle eest. Beebikõnet võivad täiskasvanud kasutada ka looma, eriti lemmiklooma suhtes, et aidata looma rahustada või väljendada looma suhtes sarnast “lohutustunnet”. Üks inimene võib seda kasutada ka pilkavalt või pilkavalt teise suhtes, tavaliselt väljendamaks, et saaja käitub lapsikult.