Enamikul loomadel on akson närviraku pikk peenike osa ehk neuron, mis juhib elektrilisi impulsse rakukehast raku teises otsas asuvatesse dendriitidesse. Akson võib olla lühike või väga pikk, inimestel ja teistel loomaliikidel kuni 3.25 jalga (1 m) pikk ning see võib olla üks närvikoe ahelast või hargneda. Iga kord, kui akson hargneb peaaksonist lahti, nimetatakse lisasegmenti aksoni haruks.
Enamik, kuid mitte kõik närvirakud sisaldavad aksonit. Kui neuronis on akson, ei ole neid kunagi rohkem kui üks. Hargnemine ei ole haruldane, enamikul aksonitel on vähemalt üks aksoni haru ja teistel on peaaksonilt palju, isegi sadu harusid. Aksoni või aksoni haru lõppotsas edastatakse elektriimpulss seejärel dendriitide kaudu teise närvirakku või teist tüüpi rakku või sealt edasi.
Rakkudevaheline elektriülekanne toimub alati sünapsis, kus aksoni haru ots puutub väga tihedalt kokku teise rakuga. Närviimpulsi edastamiseks teisele rakule kasutatakse kas elektrilisi või elektrokeemilisi meetodeid. Kui impulss edastatakse keemiliselt, kasutatakse neurotransmitteri molekule. Need vabanevad aksoni haru terminalidest ja täidavad sünapsi. Kui piisavalt neurotransmitterit on teise rakku difundeerunud, stimuleeritakse see tegutsema.
Põhimõtteliselt on olemas kolm erinevat tüüpi neuroneid, mida saab liigitada elektri- ehk närviimpulsi suuna alusel. See tähendab, et impulss võib sõltuvalt neuroni tüübist liikuda mööda aksoni haru erinevates suundades. Kolm närvirakkude rühma on motoorsed neuronid, sensoorsed neuronid ja interneuronid, mida leidub ainult kesknärvisüsteemis.
Motoorsed neuronid edastavad impulsse kesknärvisüsteemist ülejäänud kehale, eriti lihastele. Motoorsete neuronite kaudu edastatavad sõnumid on tavaliselt vastuseks stiimulitele, mis on sensoorsete neuronite kaudu ajju saadetud. Sensoorsed neuronid saavad sisendit keharakkudest ja kannavad selle edasi kesknärvisüsteemi. Aksoni haru otstes olevaid retseptoreid stimuleerivad välised vahendid, sealhulgas puudutus, rõhk, kuumus, heli, valgus ja valu. Erinevates piirkondades esinevad sõltuvalt stiimulitest erinevad retseptorid, kuid kõik muudavad selle elektriimpulssideks.