Auk on lind perekonnast Alcidae. Selle perekonna tähelepanuväärseim liik võib olla suur auk, hiidlind, kes elas Atlandi ookeani põhjaosas kuni 1800. aastateni, mil teda kütiti väljasuremiseni. Need linnud saavutasid 33 tolli (85 sentimeetri) kõrguse ja sarnaselt teise kuulsa väljasurnud linnuga dododele olid nad inimeste agressiivse röövloomade jaoks halvasti kohanenud. Säilinud alked on oluliselt väiksemad.
Alkide hulka kuuluvad habemenoad, aulikud, lunnid, kiiljad ja murreed. Füüsiliselt meenutavad alked pingviine. Need on jämeda ehitusega ja neil on iseloomulik must-valge sulestik. Vaatamata sarnasusele on alkid kajakatega tihedamalt seotud kui pingviinid. Pindmine sarnasus pingviinidega on näide konvergentsest evolutsioonist, kus mitteseotud liikidel tekivad sarnased tunnused. Need tunnused on kohanemisreaktsioonid erinevatele looduslikele keskkondadele.
Auksed on suurepärased ujujad ja sukeldujad, kes kasutavad oma lihaselisi tiibu, et end saaklooma otsides veest läbi ajada. Kõik alked võivad lennata, kuigi mõned liigid on osavamad kui teised, ja linnud kipuvad maismaal kohmakad välja nägema, kuna nad pole kohanenud graatsiliselt kõndima. Linnud eelistavad avavett maailma põhjapoolsetes piirkondades, kus nad saavad saakloomi hõlpsalt jahtida. Külm vesi pakub neile lindudele parimat jahikeskkonda ja nad võivad ära kasutada külma voolu, et pääseda juurde rohketele saakloomade allikatele.
Aukaliikide harjumused on erinevad. Kuigi linnud veedavad suure osa ajast vabas vees, pesitsevad nad kaldal ja mõned liigid investeerivad energiat maismaal asuva pesa kaitsmisse, kui nad aktiivselt ei pesitse. Auksid on haavatavad elupaikade survele, nagu merevee soojenemine, kuna nad on kohanenud elama väga spetsiifilises kliimas, kus on väga erilised ookeanitingimused. Fossiilsed tõendid näitavad, et alkid olid kunagi palju mitmekesisemad ja laiemalt levinud, näitlikustades seda, kuidas populatsioonid muutusid Maa kliima muutudes geoloogilise ajaloo jooksul.
Mõned loomaaiapargid ja looduskaitseprogrammid hoiavad aulikute populatsioone vangistuses. Külastajatel on võimalik linde lähedalt näha ja mõnikord nendega suhelda ning kolooniasse võib kuuluda ka teisi merelinde, et luua loomulikum tunnetuskeskkond, eriti rajatistes, mis teavitavad üldsust kaitseküsimustest. Teadlased, kes uurivad alke ja nendega koos elavaid liike, saavad lisaks looduses populatsioonide vaatlemisele oma töö jaoks ära kasutada ka vangistuses peetavaid auke.